Page 2 - nato_web
P. 2
Eesti NATO lugu. 1991–2004
kelle eesmärk oli pakkuda poliitilist tuge NATO laienemisele Kesk- ja Ida-Euroopa
riikidesse. Üks selle mõjuka rühmituse liidritest oli toona Ameerika kaitsetööstus-
hiiu Lockheed Martini asepresidendina töötanud Bruce Jackson.
Esimesel õhtul Münchenis kohtusime Bruce’iga Bayerischer Hofi keldris õlle ja
soolakringlitega kaetud massiivse kõrtsilaua taga. Isand Jacksonil näis olevat kaks
eesmärki: esiteks, saada sotti Eesti uutest noortest ministritest – minust ja Kristii-
na Ojulandist – ja teiseks teha meile selgeks, kuidas tema arvates tuleks olla ja mida
öelda, et veenda laienemise suhtes skeptilisi või lihtsalt leigeid lääneriikide otsusta-
jaid tillukeste Ida-Euroopa kandidaatriikide valmisolekus jagada suure Ameerika-
ga maailma julgeolekuvastutust.
Balti ministrite jaoks oli konverentsi üheks olulisemaks hetkeks kuluaarikohtu-
mine USA Senati delegatsiooniga, mida juhtisid vanad „võitluskaaslased” John
McCain ja Joe Lieberman. Delegatsiooni kuulus ka hilisem Obama administrat-
siooni kaitseminister Chuck Hagel.
Ei ole vaja ilmselt öelda, et viiepäevase tööstaažiga verinoore ministrina tund-
sin veteransenaatorite ees mõningast aukartust. Kõigepealt Eesti välis- ja kaitse-
ministrid, siis järjepanu Läti ja Leedu omad – tõime igaüks kuuldavale oma jutu-
punktid. „Vaatamata oma ajaloole ei taha me olla vaid julgeoleku tarbijad, vaid ka
ühisesse julgeolekusse panustajad!” Senaatorid noogutasid mõtlikult ja ütlesid oma
repliigid. Tõusime ja surusime käsi. Kohtumine oli korda läinud.
***
Kohtumised Läti ja Leedu ministritega kujunesid Praha tippkohtumise aastal pea-
aegu iganädalasteks. Balti koostöö oli vältimatu teema mitte üksnes kolmepoolsetel,
vaid ka kõigil muudel kahe- ja mitmepoolsetel kohtumistel. BALTBAT, BALTNET,
BALTRON, BALTDEFCOL. Ühisprojektid lubasid meil öelda: vaadake – me ei ole
küll veel formaalselt alliansi liikmed, aga suudame siiski ladusalt üheskoos tegutse-
da ja ühiste eemärkide saavutamisse panustada.
Esitledes Baltikumi ühtse julgeolekuareaalina oli „vanade riikide” skeptikuid
lihtsam veenda meie regiooni strateegilises olulisuses, aga ka tõestada, et see maa-
lapp on vajadusel sõjaliselt kaitstav. Lääne-Euroopa laienemisskeptikute seas oli see
üks lemmikteemasid. Nii väike territoorium, nii lähedal suurele Venemaale, üle-
jäänud alliansiga maismaad pidi vaevu ühendatud – on seda üldse võimalik kaits-
ta, kui selline vajadus peaks tekkima?
Valvevastus sellele küsimusele koosnes kolmest komponendist. Esimene neist
on Eesti iseseisev kaitsevõime – nii seni tehtu kui ka tulevikuplaanid, nende
plaanide teostatavus, ajakava ja selleks eraldatud eelarveraha. Teiseks vastuvõtva
riigi toetus (HNS). Washingtoni lepingu 5. artikkel – kuulus ühiskaitse säte NATO
aluslepingus – ütleb sõnaselgelt, et iga agressiooni ohvriks langeva liikmesriigi
kelle eesmärk oli pakkuda poliitilist tuge NATO laienemisele Kesk- ja Ida-Euroopa
riikidesse. Üks selle mõjuka rühmituse liidritest oli toona Ameerika kaitsetööstus-
hiiu Lockheed Martini asepresidendina töötanud Bruce Jackson.
Esimesel õhtul Münchenis kohtusime Bruce’iga Bayerischer Hofi keldris õlle ja
soolakringlitega kaetud massiivse kõrtsilaua taga. Isand Jacksonil näis olevat kaks
eesmärki: esiteks, saada sotti Eesti uutest noortest ministritest – minust ja Kristii-
na Ojulandist – ja teiseks teha meile selgeks, kuidas tema arvates tuleks olla ja mida
öelda, et veenda laienemise suhtes skeptilisi või lihtsalt leigeid lääneriikide otsusta-
jaid tillukeste Ida-Euroopa kandidaatriikide valmisolekus jagada suure Ameerika-
ga maailma julgeolekuvastutust.
Balti ministrite jaoks oli konverentsi üheks olulisemaks hetkeks kuluaarikohtu-
mine USA Senati delegatsiooniga, mida juhtisid vanad „võitluskaaslased” John
McCain ja Joe Lieberman. Delegatsiooni kuulus ka hilisem Obama administrat-
siooni kaitseminister Chuck Hagel.
Ei ole vaja ilmselt öelda, et viiepäevase tööstaažiga verinoore ministrina tund-
sin veteransenaatorite ees mõningast aukartust. Kõigepealt Eesti välis- ja kaitse-
ministrid, siis järjepanu Läti ja Leedu omad – tõime igaüks kuuldavale oma jutu-
punktid. „Vaatamata oma ajaloole ei taha me olla vaid julgeoleku tarbijad, vaid ka
ühisesse julgeolekusse panustajad!” Senaatorid noogutasid mõtlikult ja ütlesid oma
repliigid. Tõusime ja surusime käsi. Kohtumine oli korda läinud.
***
Kohtumised Läti ja Leedu ministritega kujunesid Praha tippkohtumise aastal pea-
aegu iganädalasteks. Balti koostöö oli vältimatu teema mitte üksnes kolmepoolsetel,
vaid ka kõigil muudel kahe- ja mitmepoolsetel kohtumistel. BALTBAT, BALTNET,
BALTRON, BALTDEFCOL. Ühisprojektid lubasid meil öelda: vaadake – me ei ole
küll veel formaalselt alliansi liikmed, aga suudame siiski ladusalt üheskoos tegutse-
da ja ühiste eemärkide saavutamisse panustada.
Esitledes Baltikumi ühtse julgeolekuareaalina oli „vanade riikide” skeptikuid
lihtsam veenda meie regiooni strateegilises olulisuses, aga ka tõestada, et see maa-
lapp on vajadusel sõjaliselt kaitstav. Lääne-Euroopa laienemisskeptikute seas oli see
üks lemmikteemasid. Nii väike territoorium, nii lähedal suurele Venemaale, üle-
jäänud alliansiga maismaad pidi vaevu ühendatud – on seda üldse võimalik kaits-
ta, kui selline vajadus peaks tekkima?
Valvevastus sellele küsimusele koosnes kolmest komponendist. Esimene neist
on Eesti iseseisev kaitsevõime – nii seni tehtu kui ka tulevikuplaanid, nende
plaanide teostatavus, ajakava ja selleks eraldatud eelarveraha. Teiseks vastuvõtva
riigi toetus (HNS). Washingtoni lepingu 5. artikkel – kuulus ühiskaitse säte NATO
aluslepingus – ütleb sõnaselgelt, et iga agressiooni ohvriks langeva liikmesriigi
