Page 6 - nato_web
P. 6
Eesti NATO lugu. 1991–2004
sellist, mis ei olnud saajale just vältimatult vajalik. Kingitud varustus muutis
kaitseväe tehnikapargi mõnes osas ka tavatult kirjuks. Kõik see tähendas, et kingi-
tud varustuse pidamine ja hooldamine võis mõnikord osutuda ebamõistlikult
kulukaks.
Eesmärk viia Eesti kaitsekulud 2%-ni SKPst oli 2000. aastate alguseks selgelt sõ-
nastatud ja nautis poliitiliste jõudude valdavat toetust. Samas oli selge, et nooblile
eesmärgile vaatamata jääb Eesti SKP ühe elaniku kohta veel pikkadeks aastateks
kaugele maha nii USA kui ka Lääne-Euroopa liitlasriikide omast ning Eesti väiksu-
se tõttu nõuab tõsiseltvõetava kaitsevõime loomine ülimalt täpset planeerimist ja
vankumatut distsipliini vastuvõetud plaanidest kinnipidamisel.
Eesti iseseisvuse taastamise hetkel oli meie riigil enam kui 100 000 mehe suuru-
ne kõrgelt motiveeritud kaitsevägi. Tõsi, kogu see vägi asus unistustes ja vähemal
määral ka paberil. Tegelikkuses oli kaitsevägi tol ajal veel loomata. Ent peagi sai
vägi loodud ning asus kasvama ja arenema.
Sedamööda, kuidas kaitsevägi tegelikus elus arenes, kahanesid õhulossid.
Liitumiseelseks ajaks olid käärid unistuste ja tegelikkuse vahel märkimisväärselt
vähenenud, ent Eesti riigikaitse ei olnud veel kaugeltki valmis. See tähendas, et
reaalsete saavutuste kõrval tuli liitlastele tihti esitleda ka veel teoks saamata plaane
ning veenda neid plaanide teostatavuses.
NATO peakorter ja liitlaste kaitseministeeriumid olid tulvil kogenud kaitse-
planeerijaid, kes teadsid väga täpselt, kui palju maksab brigaadi, pataljoni või kom-
panii väljaõpe ja varustus ning suutsid adekvaatselt hinnata, kui palju raha nõuab
üks miinipilduja või haubits koos hoolduse ja laskemoonaga kogu oma elutsükli
jooksul. Seda, et eelarveplaanidest puuduvaid miljoneid on võimalik korvata sära-
vate silmade ja leegitseva kaitsetahtega, ei olnud need asjamehed valdavalt valmis
uskuma.
***
Mulle oli tõsiseks „eksamiks” esinemine koos peaminister Kallasega Brüsselis
Põhja-Atlandi Nõukogu ees, kus peaministri poliitilise sõnavõtu järel said liitlas-
riikide suursaadikud võimaluse kandidaatriigi esindajaid katsuda ja „grillida”. Kü-
simused ulatusid Eesti eelarvepoliitikast piiriturvalisuseni ja maaväebrigaadi loo-
misest muulaste integratsioonini. Olime võimalikud küsimused – sealhulgas
keerulised ja potentsiaalselt ebamugavad – ministeeriumi kaitsepoliitika asekants-
leri Margus Kolga ja tema ametnikega eelnevate nädalate jooksul punkt-punktilt
läbi käinud ning detailid peensusteni paberile pannud ja nii võisin peakorteris toi-
munud kuulamisel anda nii-öelda kiirtuld. Kui kuulamine lõppes, võisime pea-
ministriga kergendust tunda, sest valdav osa suursaadikutest paistsid kuulduga
rahul olevat. Ainult mõne üksiku skeptiku nägu näis ütlevat: „You, smartass!”5.
5 Sina, ninatark! (Ingl k)
sellist, mis ei olnud saajale just vältimatult vajalik. Kingitud varustus muutis
kaitseväe tehnikapargi mõnes osas ka tavatult kirjuks. Kõik see tähendas, et kingi-
tud varustuse pidamine ja hooldamine võis mõnikord osutuda ebamõistlikult
kulukaks.
Eesmärk viia Eesti kaitsekulud 2%-ni SKPst oli 2000. aastate alguseks selgelt sõ-
nastatud ja nautis poliitiliste jõudude valdavat toetust. Samas oli selge, et nooblile
eesmärgile vaatamata jääb Eesti SKP ühe elaniku kohta veel pikkadeks aastateks
kaugele maha nii USA kui ka Lääne-Euroopa liitlasriikide omast ning Eesti väiksu-
se tõttu nõuab tõsiseltvõetava kaitsevõime loomine ülimalt täpset planeerimist ja
vankumatut distsipliini vastuvõetud plaanidest kinnipidamisel.
Eesti iseseisvuse taastamise hetkel oli meie riigil enam kui 100 000 mehe suuru-
ne kõrgelt motiveeritud kaitsevägi. Tõsi, kogu see vägi asus unistustes ja vähemal
määral ka paberil. Tegelikkuses oli kaitsevägi tol ajal veel loomata. Ent peagi sai
vägi loodud ning asus kasvama ja arenema.
Sedamööda, kuidas kaitsevägi tegelikus elus arenes, kahanesid õhulossid.
Liitumiseelseks ajaks olid käärid unistuste ja tegelikkuse vahel märkimisväärselt
vähenenud, ent Eesti riigikaitse ei olnud veel kaugeltki valmis. See tähendas, et
reaalsete saavutuste kõrval tuli liitlastele tihti esitleda ka veel teoks saamata plaane
ning veenda neid plaanide teostatavuses.
NATO peakorter ja liitlaste kaitseministeeriumid olid tulvil kogenud kaitse-
planeerijaid, kes teadsid väga täpselt, kui palju maksab brigaadi, pataljoni või kom-
panii väljaõpe ja varustus ning suutsid adekvaatselt hinnata, kui palju raha nõuab
üks miinipilduja või haubits koos hoolduse ja laskemoonaga kogu oma elutsükli
jooksul. Seda, et eelarveplaanidest puuduvaid miljoneid on võimalik korvata sära-
vate silmade ja leegitseva kaitsetahtega, ei olnud need asjamehed valdavalt valmis
uskuma.
***
Mulle oli tõsiseks „eksamiks” esinemine koos peaminister Kallasega Brüsselis
Põhja-Atlandi Nõukogu ees, kus peaministri poliitilise sõnavõtu järel said liitlas-
riikide suursaadikud võimaluse kandidaatriigi esindajaid katsuda ja „grillida”. Kü-
simused ulatusid Eesti eelarvepoliitikast piiriturvalisuseni ja maaväebrigaadi loo-
misest muulaste integratsioonini. Olime võimalikud küsimused – sealhulgas
keerulised ja potentsiaalselt ebamugavad – ministeeriumi kaitsepoliitika asekants-
leri Margus Kolga ja tema ametnikega eelnevate nädalate jooksul punkt-punktilt
läbi käinud ning detailid peensusteni paberile pannud ja nii võisin peakorteris toi-
munud kuulamisel anda nii-öelda kiirtuld. Kui kuulamine lõppes, võisime pea-
ministriga kergendust tunda, sest valdav osa suursaadikutest paistsid kuulduga
rahul olevat. Ainult mõne üksiku skeptiku nägu näis ütlevat: „You, smartass!”5.
5 Sina, ninatark! (Ingl k)
