Page 3 - nato_web
P. 3
Noore ministri NATO-aasta
territooriumi kaitstakse ühiselt. Ent selleks, et ühise kaitse teostamine oleks prak-
tiliselt võimalik, peavad kaitstaval riigil olema olemas sadamad, lennujaamad, va-
rustus ja inimesed, kes suudavad appi tõttavaid liitlasvägesid nõuetekohaselt vastu
võtta ja teenindada. Suur osa sellest võimekusest oli toona veel plaanide tasemel,
aga seda olulisem oli näidata, et need plaanid on realistlikud ja me oleme kindlalt
otsustanud need teoks teha.
Kolmas ja otsustav komponent oli ühiskaitse, kindlustunne selle suhtes, et maa-
le tungivale vaenlasele on õlg õla kõrval Eesti sõduritega valmis vastu astuma ka
meie liitlaste väed.
Alati, kui vähegi võimalik, lisasin neile kolmele sambale veel neljanda – NATO
liikmestaatuse kui parima mõeldava poliitilise heidutuse. Ei ole ju meie ideaalne
julgeolekustsenaarium hea ja võidukas sõda, vaid sõja ärahoidmine. Paljas teadmi-
ne sellest, et väikese Eesti järele keelt nilpsav agressor peab arvestama paratamatu
ja ülekaaluka vastulöögiga maailma võimsaima sõjalise liidu poolt – see peaks ole-
ma piisav heidutus, et kurjad plaanid teoks ei saaks.
Minu arvates parimal moel sõnastas vastuse sõjalise kaitstavuse ja poliitilise
heidutuse vahekorra küsimusele üks kõrge Ameerika julgeolekupoliitik aastaid
hiljem, kui kõneks tuli Gruusia liitumisperspektiiv. „Kuulge,” ütles ta kahtlevatele
Euroopa kolleegidele, „külma sõja ajal oli olemas vähemalt üks jalatäis NATO
territooriumi, mille sõjaline kaitstavus oli pehmelt öeldes kaheldav. See oli Lääne-
Berliin. Ometi ei julgenud kommunistid mitte kunagi tõsiselt testida meie otsusta-
vust selle maalapi eest võidelda.”
***
Liitumiseelne 2002. aasta oli kõrgete visiitide ja kohtumiste poolest ülimalt tihe.
Läti ja Leedu kaitseministrite kõrval, kes olid sagedased külalised, väisasid Tal-
linna ka minu kolleegid mitmest suuremast ja kaugemast liitlasriigist. Briti kaitse-
ministri Geoffrey Hooni Tallinna visiit langes erakordselt külmale talvepäevale ja
Kaitseväe kalmistul Vabadussõja ajal hukkunud Briti mereväelastele pärga pannes
olid meie juuksed sõna otseses mõttes härmas ja sõrmed külmast sinised. Seevastu
Türgi ministri Sabahattin Çakmakoğlu auks Pädaste mõisahoovis lõunasööki an-
des pidime kurja vaeva nägema, et leida päevavarju, varjamaks kõrge külalise
prouat lõõskava päikese eest.
Eestis toimunud tähtsate kohtumiste krooniks oli kevadsuvel Tallinnas aset
leidnud Balti- ja Põhjamaade ning USA kaitseministrite kokkusaamine.
Äsja alanud Afganistani-operatsiooni ning planeerimisjärgus Iraagi sõja valgu-
ses olid USA kaitseministri Donald Rumsfeldi käed mõistetavalt tööd täis ja
tema osalemine ei olnud veel kuu enne kohtumist kaugeltki kindel. Kui Rumsfeld
territooriumi kaitstakse ühiselt. Ent selleks, et ühise kaitse teostamine oleks prak-
tiliselt võimalik, peavad kaitstaval riigil olema olemas sadamad, lennujaamad, va-
rustus ja inimesed, kes suudavad appi tõttavaid liitlasvägesid nõuetekohaselt vastu
võtta ja teenindada. Suur osa sellest võimekusest oli toona veel plaanide tasemel,
aga seda olulisem oli näidata, et need plaanid on realistlikud ja me oleme kindlalt
otsustanud need teoks teha.
Kolmas ja otsustav komponent oli ühiskaitse, kindlustunne selle suhtes, et maa-
le tungivale vaenlasele on õlg õla kõrval Eesti sõduritega valmis vastu astuma ka
meie liitlaste väed.
Alati, kui vähegi võimalik, lisasin neile kolmele sambale veel neljanda – NATO
liikmestaatuse kui parima mõeldava poliitilise heidutuse. Ei ole ju meie ideaalne
julgeolekustsenaarium hea ja võidukas sõda, vaid sõja ärahoidmine. Paljas teadmi-
ne sellest, et väikese Eesti järele keelt nilpsav agressor peab arvestama paratamatu
ja ülekaaluka vastulöögiga maailma võimsaima sõjalise liidu poolt – see peaks ole-
ma piisav heidutus, et kurjad plaanid teoks ei saaks.
Minu arvates parimal moel sõnastas vastuse sõjalise kaitstavuse ja poliitilise
heidutuse vahekorra küsimusele üks kõrge Ameerika julgeolekupoliitik aastaid
hiljem, kui kõneks tuli Gruusia liitumisperspektiiv. „Kuulge,” ütles ta kahtlevatele
Euroopa kolleegidele, „külma sõja ajal oli olemas vähemalt üks jalatäis NATO
territooriumi, mille sõjaline kaitstavus oli pehmelt öeldes kaheldav. See oli Lääne-
Berliin. Ometi ei julgenud kommunistid mitte kunagi tõsiselt testida meie otsusta-
vust selle maalapi eest võidelda.”
***
Liitumiseelne 2002. aasta oli kõrgete visiitide ja kohtumiste poolest ülimalt tihe.
Läti ja Leedu kaitseministrite kõrval, kes olid sagedased külalised, väisasid Tal-
linna ka minu kolleegid mitmest suuremast ja kaugemast liitlasriigist. Briti kaitse-
ministri Geoffrey Hooni Tallinna visiit langes erakordselt külmale talvepäevale ja
Kaitseväe kalmistul Vabadussõja ajal hukkunud Briti mereväelastele pärga pannes
olid meie juuksed sõna otseses mõttes härmas ja sõrmed külmast sinised. Seevastu
Türgi ministri Sabahattin Çakmakoğlu auks Pädaste mõisahoovis lõunasööki an-
des pidime kurja vaeva nägema, et leida päevavarju, varjamaks kõrge külalise
prouat lõõskava päikese eest.
Eestis toimunud tähtsate kohtumiste krooniks oli kevadsuvel Tallinnas aset
leidnud Balti- ja Põhjamaade ning USA kaitseministrite kokkusaamine.
Äsja alanud Afganistani-operatsiooni ning planeerimisjärgus Iraagi sõja valgu-
ses olid USA kaitseministri Donald Rumsfeldi käed mõistetavalt tööd täis ja
tema osalemine ei olnud veel kuu enne kohtumist kaugeltki kindel. Kui Rumsfeld
