Page 1 - nato_web
P. 1
Partnerluse algaastatest liikmesuse
tegevuskavani – vaade Monsist ja Tallinnast
Riho Rõngelep
Kolonel Riho Rõngelep oli Kaitseväe juhataja vanem
käsundusohvitser 1994–1995; Eesti kontaktohvitser
partnerluse koordineerimislülis Belgias Monsis
1996–2000; KJPSi analüüsi- ja planeerimisosakonna
rahvusvahelise koostöö jaoskonna ülem 2000–2001.
Pea kuus aastat pärast oma elu sidumist esmalt Kaitseliidu ja hiljem juba kaitseväe-
ga saabusin kontaktohvitserina 1996. aasta hilissügisel Belgia Kuningriigi lõuna-
osas Monsi linna külje all paikneva NATO Euroopa vägede kõrgema peakorteri
(SHAPE) juures asuvasse partnerluse koordineerimislülisse (PCC). Olles eelneva
pooleteise aasta jooksul teeninud nii kaitseväe juhataja, kindral Einselni vanema
käsundusohvitseri ametikohal kui ka viibinud pool aastat enne lähetust kaitsemi-
nisteeriumi rahvusvahelise koostöö osakonnas praktikal, olin enda arvates tuleva-
seks teenistuseks hästi ette valmistatud. Kaitseväe juhataja saatjana osalesin ena-
mikul tema välisvisiitidel ja kohtumistel eri riikide kõrgete ohvitseridega. Kuna
1994. aastal oli NATO välja kuulutanud rahupartnerlusprogrammi, siis oli kõikide
kas partner- või NATO riikidega toimunud kohtumiste lahutamatu osa arutelu va-
jalikest tegevustest NATO liikmestaatuse saavutamiseks. Programmi algusaastatel
oli areng nii kiire, et NATO ukselink tundus olevat käegakatsutavas kauguses. Sel-
lel ajahetkel ei osatud ennustada, et tegelik liitumine toimub alles 2004. aastal –
loodeti tunduvalt varasemat aega. Kaitseministeeriumis toimunud pooleaastase
praktika käigus oli võimalus ennast „sisse lugeda” partnerlusprogrammi praktilis-
tesse tegevustesse. SHAPE’is praktiliste teenistuskohustustega kokku puutudes aga
selgus, et ükski praktika ega kogemus ei suuda reaalsust asendada. Pea kolme ja
poole aasta jooksul Belgias ei möödunud ükski päev ilma, et ei oleks pidanud oman-
dama uusi oskusi.
NATO ise ei olnud algaastatel partnerite jaoks eriti avatud. Partnerluse oli loo-
nud poliitiline vajadus ja organisatsiooni sõjaline struktuur ei olnud veel päris val-
mis igapäevaseks vahetuks koostööks. Partnerlust nähti selle algaastatel erinevalt
tänasest mitte organisatsiooni tegevuse lahutamatu osana, vaid millegi sellest eraldi-
seisvana. Seetõttu olid esialgu kokkupuuted väljaspool PCCd teenivate NATO
ohvitseridega harvad. Erandina tuleb aga välja tuua alates 1995. aastast tihenenud
tegevuskavani – vaade Monsist ja Tallinnast
Riho Rõngelep
Kolonel Riho Rõngelep oli Kaitseväe juhataja vanem
käsundusohvitser 1994–1995; Eesti kontaktohvitser
partnerluse koordineerimislülis Belgias Monsis
1996–2000; KJPSi analüüsi- ja planeerimisosakonna
rahvusvahelise koostöö jaoskonna ülem 2000–2001.
Pea kuus aastat pärast oma elu sidumist esmalt Kaitseliidu ja hiljem juba kaitseväe-
ga saabusin kontaktohvitserina 1996. aasta hilissügisel Belgia Kuningriigi lõuna-
osas Monsi linna külje all paikneva NATO Euroopa vägede kõrgema peakorteri
(SHAPE) juures asuvasse partnerluse koordineerimislülisse (PCC). Olles eelneva
pooleteise aasta jooksul teeninud nii kaitseväe juhataja, kindral Einselni vanema
käsundusohvitseri ametikohal kui ka viibinud pool aastat enne lähetust kaitsemi-
nisteeriumi rahvusvahelise koostöö osakonnas praktikal, olin enda arvates tuleva-
seks teenistuseks hästi ette valmistatud. Kaitseväe juhataja saatjana osalesin ena-
mikul tema välisvisiitidel ja kohtumistel eri riikide kõrgete ohvitseridega. Kuna
1994. aastal oli NATO välja kuulutanud rahupartnerlusprogrammi, siis oli kõikide
kas partner- või NATO riikidega toimunud kohtumiste lahutamatu osa arutelu va-
jalikest tegevustest NATO liikmestaatuse saavutamiseks. Programmi algusaastatel
oli areng nii kiire, et NATO ukselink tundus olevat käegakatsutavas kauguses. Sel-
lel ajahetkel ei osatud ennustada, et tegelik liitumine toimub alles 2004. aastal –
loodeti tunduvalt varasemat aega. Kaitseministeeriumis toimunud pooleaastase
praktika käigus oli võimalus ennast „sisse lugeda” partnerlusprogrammi praktilis-
tesse tegevustesse. SHAPE’is praktiliste teenistuskohustustega kokku puutudes aga
selgus, et ükski praktika ega kogemus ei suuda reaalsust asendada. Pea kolme ja
poole aasta jooksul Belgias ei möödunud ükski päev ilma, et ei oleks pidanud oman-
dama uusi oskusi.
NATO ise ei olnud algaastatel partnerite jaoks eriti avatud. Partnerluse oli loo-
nud poliitiline vajadus ja organisatsiooni sõjaline struktuur ei olnud veel päris val-
mis igapäevaseks vahetuks koostööks. Partnerlust nähti selle algaastatel erinevalt
tänasest mitte organisatsiooni tegevuse lahutamatu osana, vaid millegi sellest eraldi-
seisvana. Seetõttu olid esialgu kokkupuuted väljaspool PCCd teenivate NATO
ohvitseridega harvad. Erandina tuleb aga välja tuua alates 1995. aastast tihenenud
