Page 1 - nato_web
P. 1
Saksamaa veenmine
Riina Kionka
Riina Kionka töötas välisministeeriumi
poliitika planeerimise osakonnas 1993–1995,
poliitikadirektor 1995–1996; Eesti suursaadik
Saksamaal 2000–2004.
Aastail 2000–2004 oli mul privileeg töötada Eesti Vabariigi suursaadikuna Saksa-
maal. Need olid otsustavad aastad Eesti välispoliitikas: käsil oli kahe suure eesmär-
gi saavutamine, mis pidi alatiseks muutma Eesti julgeolekupoliitilist seisundit ja
lausa garanteerima Eesti jätkamise iseseisva riigina. Käimas oli Euroopa Liidu ja
NATO laienemisotsuste kujundamise lõppmäng.
Kui mina Berliini saabusin, olid liitumisläbirääkimised Euroopa Liiduga kest-
nud juba kaks aastat. Aeg-ajalt oli vaja mõnes Saksa ministeeriumis üle triikida
mõni Eesti seisukoht või käia uurimas Saksa lähtepunkti ühes või teises küsimuses.
Saatkonna roll Euroopa Liidu suunalise poliitika kujundamisel oli tagasihoidlik,
sest seda tehti peamiselt Tallinna–Brüsseli teljel. NATOga olid aga teised lood.
Pärast 1998. aasta valimisi koosnes Saksa valitsuskoalitsioon sotsiaaldemokraa-
tidest (Sozialdemokratische Partei Deutschlands – SPD) ja rohelistest – tegemist oli
liidukantsler Gerhard Schröderi ja välisminister Joschka Fischeri ajastuga. Valitsu-
se seisukoht oli üsna selge ja kõlas kokkuvõttes järgmiselt: ei maksa spekuleerida
ega laskuda arutellu NATO järgmise laienemisvooru üle, aeg ei ole selleks veel
küps. Otsus tehakse vahetult enne järgmist, 2002. aasta sügisel Prahas toimuvat
NATO tippkohtumist. Pealegi ei ole teada, mida ameeriklased, NATO olulisim liit-
lane, asjast arvab. NATO laienemise võti asub Washingtonis. Ootame ära, kas
Ameerika valib endale sügisel presidendiks asepresidendi Al Gore’i või Texase ku-
berneri George W. Bushi. Ootame ära, milline seis tuleb USA Senatis ja Esindajate-
kojas. Ootame ära, milliseks kujuneb uue USA valitsuse hoiak NATO järgmisse
laienemisse. Tark ei torma, ootame ära!
Kolleegid-diplomaadid, kes olid juba tükk aega Berliinis teeninud, kinnitasid, et
tõesti pole mõtet NATOst rääkida, valitsuse esindajad üldse ei haaku ja parimal ju-
hul viib vestluspartner jutu viisakalt eemale. Aga tegin NATOst ikkagi juttu, tõsta-
tades esimeste kuude jooksul NATO laienemise vajaduse Balti riikidesse igal tutvu-
misvisiidil ja kohtumisel, sest ei tahtnud sakslastele asja liiga lihtsaks teha. NATOst
oli vaja rääkida selleks, et keegi ei tõlgendaks vaikimist kui nõusolekut Saksamaal
laialt levinud arvamusega, et Eestile piisab Euroopa Liidu liikmesusest.
Riina Kionka
Riina Kionka töötas välisministeeriumi
poliitika planeerimise osakonnas 1993–1995,
poliitikadirektor 1995–1996; Eesti suursaadik
Saksamaal 2000–2004.
Aastail 2000–2004 oli mul privileeg töötada Eesti Vabariigi suursaadikuna Saksa-
maal. Need olid otsustavad aastad Eesti välispoliitikas: käsil oli kahe suure eesmär-
gi saavutamine, mis pidi alatiseks muutma Eesti julgeolekupoliitilist seisundit ja
lausa garanteerima Eesti jätkamise iseseisva riigina. Käimas oli Euroopa Liidu ja
NATO laienemisotsuste kujundamise lõppmäng.
Kui mina Berliini saabusin, olid liitumisläbirääkimised Euroopa Liiduga kest-
nud juba kaks aastat. Aeg-ajalt oli vaja mõnes Saksa ministeeriumis üle triikida
mõni Eesti seisukoht või käia uurimas Saksa lähtepunkti ühes või teises küsimuses.
Saatkonna roll Euroopa Liidu suunalise poliitika kujundamisel oli tagasihoidlik,
sest seda tehti peamiselt Tallinna–Brüsseli teljel. NATOga olid aga teised lood.
Pärast 1998. aasta valimisi koosnes Saksa valitsuskoalitsioon sotsiaaldemokraa-
tidest (Sozialdemokratische Partei Deutschlands – SPD) ja rohelistest – tegemist oli
liidukantsler Gerhard Schröderi ja välisminister Joschka Fischeri ajastuga. Valitsu-
se seisukoht oli üsna selge ja kõlas kokkuvõttes järgmiselt: ei maksa spekuleerida
ega laskuda arutellu NATO järgmise laienemisvooru üle, aeg ei ole selleks veel
küps. Otsus tehakse vahetult enne järgmist, 2002. aasta sügisel Prahas toimuvat
NATO tippkohtumist. Pealegi ei ole teada, mida ameeriklased, NATO olulisim liit-
lane, asjast arvab. NATO laienemise võti asub Washingtonis. Ootame ära, kas
Ameerika valib endale sügisel presidendiks asepresidendi Al Gore’i või Texase ku-
berneri George W. Bushi. Ootame ära, milline seis tuleb USA Senatis ja Esindajate-
kojas. Ootame ära, milliseks kujuneb uue USA valitsuse hoiak NATO järgmisse
laienemisse. Tark ei torma, ootame ära!
Kolleegid-diplomaadid, kes olid juba tükk aega Berliinis teeninud, kinnitasid, et
tõesti pole mõtet NATOst rääkida, valitsuse esindajad üldse ei haaku ja parimal ju-
hul viib vestluspartner jutu viisakalt eemale. Aga tegin NATOst ikkagi juttu, tõsta-
tades esimeste kuude jooksul NATO laienemise vajaduse Balti riikidesse igal tutvu-
misvisiidil ja kohtumisel, sest ei tahtnud sakslastele asja liiga lihtsaks teha. NATOst
oli vaja rääkida selleks, et keegi ei tõlgendaks vaikimist kui nõusolekut Saksamaal
laialt levinud arvamusega, et Eestile piisab Euroopa Liidu liikmesusest.
