Page 6 - nato_web
P. 6
Eesti muudab pöörde läände pöördumatuks
Nii asusime vaikselt venitama, ise täielikku optimismi demonstreerides. Ka Eesti
Energia jõudis järeldusele, et nad on niipalju knowhow’d saanud, et suudavad
Narva elektrijaamu nüüd ise arendada. Lõpuks ütles NRG närv üles ja nad teatasid,
et katkestavad läbirääkimised, lootes ilmselt, et me palume neil läbirääkimisi jätka-
ta. Meie aga teatasime viivitamata, et meil on nende otsuse pärast väga kahju ning
sellega on läbirääkimised lõppenud. Hiljem üritas NRG Eestit kohtusse kaevata ja
USA Kongressis meie vastu süüdistusi tõsta, kuid sel ajal oli NRG-l endal juba
finantsskandaal kaelas ning pealegi olid nad ise läbirääkimised katkestanud. Nii
kukkus kogu kampaania õnneks läbi.
Kolmandaks suunaks oli töö NATO liikmesriikidega, sest kuigi USA suhtumi-
ne oli määrav, oli vaja teisi liikmesriike, kes poleks mitte lihtsalt neutraalselt ära-
ootavad, vaid ütleks õigel hetkel, et Eesti oleks väga hea liige. Jagasime NATO
liikmesriigid kolme rühma. Ühed, kellega polnud mõtet selles suunas töötada, sest
nad niikuinii aktiivselt sõna ei võtaks – sinna kuulus näiteks ka Saksamaa. Kõige
suurem rühm olid positiivselt ükskõiksed, keda tuli kursis hoida, kuid kellega
polnud vajadust eriti vaeva näha. Kolmandasse rühma kuulusid need, kellelt võis
loota aktiivset positiivset hoiakut. Nendele keskendusimegi. Nende hulgas olid
väiksemad NATO liikmesriigid nagu Island, Luksemburg ja Ungari, aga ka Norra
ja Taani. Kui hiljem president Bush Euroopas käis ja NATO liitlastelt küsis, keda
laienemisringi võtta, tõusis üks peaminister teise järel püsti ja ütles, et Eesti oleks
ikka väga hea kandidaat. See üksteise võidu toetuse avaldamine olevat kohapeal
lausa naljakaks läinud. Kui hiljem Ungari peaministrilt küsisin, miks ta Lätist ja
Leedust midagi ei rääkinud, siis kehitas ta õlgu ja ütles, et ta nende peaministreid
ei tunne. Leedu kulutatud 30 miljonit dollarit uhketele üritustele oma kandidatuu-
ri propageerimiseks läksid selles mõttes vett vedama.
Eriti kiireks muutus ajaloo kulg pärast 11. septembri 2001 terrorirünnakut New
Yorgis. Kartsime alguses, et see viib USA tähelepanu NATO laienemiselt eemale,
kuid peagi nägime, et õnneks see nii ei ole. Esimese väikese riigi esindajana kutsuti
mind pärast terrorirünnakut Valgesse Majja ja anti edasi USA administratsiooni sõ-
num, et nüüd on nad kindlalt otsustanud NATO uue laienemisega edasi minna.
Järgnes mitu konverentsi, kus pandi paika riigid, kes laienemises osalevad. Eriti
oluline oli järgmise tippkohtumise kostitaja Tšehhi presidendi Václav Haveli enda
poole võitmine. Seda polnudki raske teha, sest Havelil oli Eestist väga hea arvamus.
Siis sekkus sündmuste käiku Eesti sisepoliitika. Kolmikliit lagunes ja Reformi-
erakond läks koalitsiooni Keskerakonnaga. Läänes vibutati natuke küll meie poole
sõrme, et ärge enam selliseid üllatusi tehke, kuid kuna valitsuse välispoliitiline
suund jäi samaks, siis suuremat pahandust ei sündinud. Võib koguni öelda, et
NATO kandepind Eestis laienes. NATO-suunda toetasid nii mõlemad valitsusera-
konnad kui ka opositsioon. Sellist üksmeelt polnud Eestis ammu olnud. See oligi
NATOsse pääsemise tagatis.
Nii asusime vaikselt venitama, ise täielikku optimismi demonstreerides. Ka Eesti
Energia jõudis järeldusele, et nad on niipalju knowhow’d saanud, et suudavad
Narva elektrijaamu nüüd ise arendada. Lõpuks ütles NRG närv üles ja nad teatasid,
et katkestavad läbirääkimised, lootes ilmselt, et me palume neil läbirääkimisi jätka-
ta. Meie aga teatasime viivitamata, et meil on nende otsuse pärast väga kahju ning
sellega on läbirääkimised lõppenud. Hiljem üritas NRG Eestit kohtusse kaevata ja
USA Kongressis meie vastu süüdistusi tõsta, kuid sel ajal oli NRG-l endal juba
finantsskandaal kaelas ning pealegi olid nad ise läbirääkimised katkestanud. Nii
kukkus kogu kampaania õnneks läbi.
Kolmandaks suunaks oli töö NATO liikmesriikidega, sest kuigi USA suhtumi-
ne oli määrav, oli vaja teisi liikmesriike, kes poleks mitte lihtsalt neutraalselt ära-
ootavad, vaid ütleks õigel hetkel, et Eesti oleks väga hea liige. Jagasime NATO
liikmesriigid kolme rühma. Ühed, kellega polnud mõtet selles suunas töötada, sest
nad niikuinii aktiivselt sõna ei võtaks – sinna kuulus näiteks ka Saksamaa. Kõige
suurem rühm olid positiivselt ükskõiksed, keda tuli kursis hoida, kuid kellega
polnud vajadust eriti vaeva näha. Kolmandasse rühma kuulusid need, kellelt võis
loota aktiivset positiivset hoiakut. Nendele keskendusimegi. Nende hulgas olid
väiksemad NATO liikmesriigid nagu Island, Luksemburg ja Ungari, aga ka Norra
ja Taani. Kui hiljem president Bush Euroopas käis ja NATO liitlastelt küsis, keda
laienemisringi võtta, tõusis üks peaminister teise järel püsti ja ütles, et Eesti oleks
ikka väga hea kandidaat. See üksteise võidu toetuse avaldamine olevat kohapeal
lausa naljakaks läinud. Kui hiljem Ungari peaministrilt küsisin, miks ta Lätist ja
Leedust midagi ei rääkinud, siis kehitas ta õlgu ja ütles, et ta nende peaministreid
ei tunne. Leedu kulutatud 30 miljonit dollarit uhketele üritustele oma kandidatuu-
ri propageerimiseks läksid selles mõttes vett vedama.
Eriti kiireks muutus ajaloo kulg pärast 11. septembri 2001 terrorirünnakut New
Yorgis. Kartsime alguses, et see viib USA tähelepanu NATO laienemiselt eemale,
kuid peagi nägime, et õnneks see nii ei ole. Esimese väikese riigi esindajana kutsuti
mind pärast terrorirünnakut Valgesse Majja ja anti edasi USA administratsiooni sõ-
num, et nüüd on nad kindlalt otsustanud NATO uue laienemisega edasi minna.
Järgnes mitu konverentsi, kus pandi paika riigid, kes laienemises osalevad. Eriti
oluline oli järgmise tippkohtumise kostitaja Tšehhi presidendi Václav Haveli enda
poole võitmine. Seda polnudki raske teha, sest Havelil oli Eestist väga hea arvamus.
Siis sekkus sündmuste käiku Eesti sisepoliitika. Kolmikliit lagunes ja Reformi-
erakond läks koalitsiooni Keskerakonnaga. Läänes vibutati natuke küll meie poole
sõrme, et ärge enam selliseid üllatusi tehke, kuid kuna valitsuse välispoliitiline
suund jäi samaks, siis suuremat pahandust ei sündinud. Võib koguni öelda, et
NATO kandepind Eestis laienes. NATO-suunda toetasid nii mõlemad valitsusera-
konnad kui ka opositsioon. Sellist üksmeelt polnud Eestis ammu olnud. See oligi
NATOsse pääsemise tagatis.
