Page 2 - nato_web
P. 2
Eesti muudab pöörde läände pöördumatuks
Vahetult kolmikliidu valitsuse ametisse asumise järel kohtusid peaminister
Mart Laar, kaitseminister Jüri Luik ja rahandusminister Siim Kallas Rüütli tänaval
asunud kalarestoranis. Söödi ja veedeti koos hommikuni aega. Muu hulgas lepiti
kokku et:
1. valitsuse eesmärk on Eesti viimine NATOsse ning sellele sihile allutatakse
kõik muud ülesanded,
2. kaitse-eelarve osa sisemajanduse koguproduktist tõstetakse järk-järgult
2%-ni.
Osapooled andsid endale aru, et püstitatud eesmärgi saavutamine on enam kui
raske. Kui üldse NATO uuest laienemisringist räägiti, siis peeti sellega seoses
silmas Slovakkiat, Sloveeniat ja Balti riikidest äärmisel juhul Leedut, kes oli oma
riigikaitse arendamisega kõige kaugemale jõudnud. Kolmikliidu juhid olid aga või-
matute ülesannetega harjunud juba Isamaa esimese valitsuse ajast ning nii asuti
energiliselt tööle.
Eesti liikumine NATO suunas sõltus peaasjalikult kodutööst ehk Eesti valmis-
olekust NATO liikmesust kanda ning NATO valmisolekust Eestit liikmeks võtta.
Omaette tegurina võis NATO laienemise juures arvestada ka Venemaa raevukat
vastuseisu, mis oli Poola, Tšehhi ja Ungari puhul ulatunud ähvarduseni nende rii-
kide pihta tuumaraketid sihtida. Sellel ajal oli Vene mõju maailma sündmustele aga
väike ning NATO Venemaad otsuste tegemise juures ei arvestanud.
Siseriiklikult oli esimene suurim väljakutse Eestile kahtlemata kaitsekulutuste
osatähtsuse tõstmine 2%-ni sisemajanduse koguproduktist. See ülesanne oli seda
raskem, et majanduse stabiliseerimiseks tuli Eestil samal ajal riigieelarvet drastili-
selt kärpida. Ainukene valdkond, kuhu raha juurde leiti, olid kaitsekulud. Vahetult
pärast valitsuse moodustamist külastas mind Tallinnas vana sõber Carl Bildt. Istu-
sime pikalt Katariina käigus ja mina rääkisin talle valitsuse plaanidest. Bildt mui-
gas nukralt ja ütles, et ta usub küll, et olen piisavalt hull, et praeguselt 1,1–1,2%-lt
kaitsekulutused nelja aastaga 2% ligidale viia, aga pärast seda saan ma küll
ametist lahti. Ma ei kahelnud, et Bildtil on õigus, kuid sellele vaatamata olin valmis
riskile minema. Kolmikliidu kokkulepped aga pidasid ja kaitsekulutused hakkasid
suurenema.
Teine tähtis ülesanne oli Washingtoni tippkohtumisel väljakuulutatud NATO
liikmesuse tegevuskava täitmine reaalse sisuga. Sellega oli võimalik näidata tege-
likku valmisolekut NATOsse astumiseks. Paraku olid asjad sellega kehvad. Oluli-
seks sammuks oli NATOga liitumise ministrite komisjoni loomine 1999. aasta su-
vel. Komisjoni tööst võttis lisaks olulisematele ministritele osa ka kaitseväe juhata-
ja. NATO poolt etteantud ajagraafik oli väga tihe ja nii pidi loodud komisjon võtma
kiirkorras vastu hulga väga kaalukaid otsuseid, mille täielikuks läbikaalumiseks
oleks tavaolukorras võinud kuluda aastaid. Samas tuli vahel tegelda ka päris detai-
lidega, et ületada ametkondlikke vastuolusid.
Vahetult kolmikliidu valitsuse ametisse asumise järel kohtusid peaminister
Mart Laar, kaitseminister Jüri Luik ja rahandusminister Siim Kallas Rüütli tänaval
asunud kalarestoranis. Söödi ja veedeti koos hommikuni aega. Muu hulgas lepiti
kokku et:
1. valitsuse eesmärk on Eesti viimine NATOsse ning sellele sihile allutatakse
kõik muud ülesanded,
2. kaitse-eelarve osa sisemajanduse koguproduktist tõstetakse järk-järgult
2%-ni.
Osapooled andsid endale aru, et püstitatud eesmärgi saavutamine on enam kui
raske. Kui üldse NATO uuest laienemisringist räägiti, siis peeti sellega seoses
silmas Slovakkiat, Sloveeniat ja Balti riikidest äärmisel juhul Leedut, kes oli oma
riigikaitse arendamisega kõige kaugemale jõudnud. Kolmikliidu juhid olid aga või-
matute ülesannetega harjunud juba Isamaa esimese valitsuse ajast ning nii asuti
energiliselt tööle.
Eesti liikumine NATO suunas sõltus peaasjalikult kodutööst ehk Eesti valmis-
olekust NATO liikmesust kanda ning NATO valmisolekust Eestit liikmeks võtta.
Omaette tegurina võis NATO laienemise juures arvestada ka Venemaa raevukat
vastuseisu, mis oli Poola, Tšehhi ja Ungari puhul ulatunud ähvarduseni nende rii-
kide pihta tuumaraketid sihtida. Sellel ajal oli Vene mõju maailma sündmustele aga
väike ning NATO Venemaad otsuste tegemise juures ei arvestanud.
Siseriiklikult oli esimene suurim väljakutse Eestile kahtlemata kaitsekulutuste
osatähtsuse tõstmine 2%-ni sisemajanduse koguproduktist. See ülesanne oli seda
raskem, et majanduse stabiliseerimiseks tuli Eestil samal ajal riigieelarvet drastili-
selt kärpida. Ainukene valdkond, kuhu raha juurde leiti, olid kaitsekulud. Vahetult
pärast valitsuse moodustamist külastas mind Tallinnas vana sõber Carl Bildt. Istu-
sime pikalt Katariina käigus ja mina rääkisin talle valitsuse plaanidest. Bildt mui-
gas nukralt ja ütles, et ta usub küll, et olen piisavalt hull, et praeguselt 1,1–1,2%-lt
kaitsekulutused nelja aastaga 2% ligidale viia, aga pärast seda saan ma küll
ametist lahti. Ma ei kahelnud, et Bildtil on õigus, kuid sellele vaatamata olin valmis
riskile minema. Kolmikliidu kokkulepped aga pidasid ja kaitsekulutused hakkasid
suurenema.
Teine tähtis ülesanne oli Washingtoni tippkohtumisel väljakuulutatud NATO
liikmesuse tegevuskava täitmine reaalse sisuga. Sellega oli võimalik näidata tege-
likku valmisolekut NATOsse astumiseks. Paraku olid asjad sellega kehvad. Oluli-
seks sammuks oli NATOga liitumise ministrite komisjoni loomine 1999. aasta su-
vel. Komisjoni tööst võttis lisaks olulisematele ministritele osa ka kaitseväe juhata-
ja. NATO poolt etteantud ajagraafik oli väga tihe ja nii pidi loodud komisjon võtma
kiirkorras vastu hulga väga kaalukaid otsuseid, mille täielikuks läbikaalumiseks
oleks tavaolukorras võinud kuluda aastaid. Samas tuli vahel tegelda ka päris detai-
lidega, et ületada ametkondlikke vastuolusid.
