Page 5 - nato_web
P. 5
Eesti NATO lugu. 1991–2004
Olime jõudnud Bill Clintoni administratsiooniga töösuhted sisse seada, kui tu-
lid uued valimised ja president vahetus. Me tundsime nende valimiste ees parajat
hirmu, sest ei teadnud, mida need toovad. Al Gore’i ma tundsin ja sain temaga väga
hästi läbi, kuid George Bush oli täiesti tundmatu. Saksa sõpradelt kuulsin siiski, et
tegemist olevat igati mõistliku mehega. Teadsime, et USA välisministeerium oli
mõlemal kandidaadil karmilt ära keelanud valimiste ajal NATO laienemisest sõna-
kestki lausuda. Meil oli aga hädasti vaja, et nad midagi ütleksid. Kasutasime selleks
Asmust ja Jacksonit, kellest esimene oli demokraatide, teine aga vabariiklaste kan-
didaadi meeskonnas. Lasime lahti jutu, et valimiste tulemuse otsustavad nn vahe-
osariigid, kus elab palju Kesk- ja Ida-Euroopa ning Balti päritolu inimesi. Need
hääled otsustavad, kelle poolele võit jääb. Asmus hakkas siis rääkima, et kohe-kohe
teevad vabariiklased NATO-teemalise avalduse ning saavad need hääled kõik
endale. Jackson aga rääkis vabariiklaste leeris, et nüüd kohe läheb demokraatide
avaldus eetrisse. Lõpuks ütlesid demokraatide närvid üles ning nad teatasid, et
nende kandidaat toetab NATO laienemist ja Balti riikide astumist NATOsse. Kohe
tuli ka Bushi avaldus NATO laienemise jätkumise vajalikkusest. Seejärel oli meil
juba ükstaspuha, kumb neist võidab. Bushiga tekkisid aga aja jooksul väga läheda-
sed suhted.
Ühendriikide huvi üheks aluseks Eesti vastu olid loomulikult majandussuhted.
Äriringkondade lobitöö Washingtonis oli tugev ja reaalne, sellega tuli paratama-
tult arvestada. USA administratsioon oli tugevalt toetanud Mažeikiai naftatehase
ostu Leedus, nagu tuttavatelt kuulsin, ning sidunud selle Leedu NATOsse astumi-
sega. Eestis olid nende huviks raudtee erastamine ja Narva elektrijaamad. Kui raud-
tee erastamisega polnud põhimõttelisi probleeme, kogu tehing viidi läbi lihtsalt rä-
pakalt ning avalikkust piisavalt informeerimata, siis Narva elektrijaamade vähe-
musosaluse müügiga NRG-le olid probleemid suuremad. Kogu lugu oli juba alanud
Tiit Vähi valitsuse ajal ning meie valitsusele üle tulnud. Eesti polnud andnud ühte-
gi kirjalikku lubadust, kuid nagu aru sain, olid mitu ministrit teinud seda suuliselt.
Ameeriklaste jaoks oli suulistel kokkulepetel aga sama tähendus, mis oli kirjalikel
lepingutel. Igal juhul olid ameeriklased arvamusel, et Eesti on lubanud tehingu sõl-
mida. Panin oma nõunikud küsimusega tegelema ja need selgitasid kiirelt välja, et
antud kujul ei ole tehing Eestile kasulik. Püüdsime sinna juurde panna sätteid, mis
välistanuks Leedu juhtumi ehk selle, et elektrijaamad ühel hetkel Gazpromi kätte
läheksid. Seda kõike tuli aga teha ettevaatlikult, sest NRG lobitöö USA Kongressis
oli tugev ning meil polnud sellist vaenlast vaja.
USA administratsioonis tunti tehingu vastu elavat huvi. Nii palju pole USA
välisministrid üheski teises küsimuses Eesti valitsusele helistanud kui tookord
NRG asjus. Keegi ei öelnud meile, mis tingimustel midagi müüa või et üldse müüa,
öeldi ainult, et viige asi lõpuni. Oli selge, et ameeriklased võtavad varasemaid jutte
lubadustena ning kellegi poolt antud sõna rikkumine võib kalliks maksma minna.
Olime jõudnud Bill Clintoni administratsiooniga töösuhted sisse seada, kui tu-
lid uued valimised ja president vahetus. Me tundsime nende valimiste ees parajat
hirmu, sest ei teadnud, mida need toovad. Al Gore’i ma tundsin ja sain temaga väga
hästi läbi, kuid George Bush oli täiesti tundmatu. Saksa sõpradelt kuulsin siiski, et
tegemist olevat igati mõistliku mehega. Teadsime, et USA välisministeerium oli
mõlemal kandidaadil karmilt ära keelanud valimiste ajal NATO laienemisest sõna-
kestki lausuda. Meil oli aga hädasti vaja, et nad midagi ütleksid. Kasutasime selleks
Asmust ja Jacksonit, kellest esimene oli demokraatide, teine aga vabariiklaste kan-
didaadi meeskonnas. Lasime lahti jutu, et valimiste tulemuse otsustavad nn vahe-
osariigid, kus elab palju Kesk- ja Ida-Euroopa ning Balti päritolu inimesi. Need
hääled otsustavad, kelle poolele võit jääb. Asmus hakkas siis rääkima, et kohe-kohe
teevad vabariiklased NATO-teemalise avalduse ning saavad need hääled kõik
endale. Jackson aga rääkis vabariiklaste leeris, et nüüd kohe läheb demokraatide
avaldus eetrisse. Lõpuks ütlesid demokraatide närvid üles ning nad teatasid, et
nende kandidaat toetab NATO laienemist ja Balti riikide astumist NATOsse. Kohe
tuli ka Bushi avaldus NATO laienemise jätkumise vajalikkusest. Seejärel oli meil
juba ükstaspuha, kumb neist võidab. Bushiga tekkisid aga aja jooksul väga läheda-
sed suhted.
Ühendriikide huvi üheks aluseks Eesti vastu olid loomulikult majandussuhted.
Äriringkondade lobitöö Washingtonis oli tugev ja reaalne, sellega tuli paratama-
tult arvestada. USA administratsioon oli tugevalt toetanud Mažeikiai naftatehase
ostu Leedus, nagu tuttavatelt kuulsin, ning sidunud selle Leedu NATOsse astumi-
sega. Eestis olid nende huviks raudtee erastamine ja Narva elektrijaamad. Kui raud-
tee erastamisega polnud põhimõttelisi probleeme, kogu tehing viidi läbi lihtsalt rä-
pakalt ning avalikkust piisavalt informeerimata, siis Narva elektrijaamade vähe-
musosaluse müügiga NRG-le olid probleemid suuremad. Kogu lugu oli juba alanud
Tiit Vähi valitsuse ajal ning meie valitsusele üle tulnud. Eesti polnud andnud ühte-
gi kirjalikku lubadust, kuid nagu aru sain, olid mitu ministrit teinud seda suuliselt.
Ameeriklaste jaoks oli suulistel kokkulepetel aga sama tähendus, mis oli kirjalikel
lepingutel. Igal juhul olid ameeriklased arvamusel, et Eesti on lubanud tehingu sõl-
mida. Panin oma nõunikud küsimusega tegelema ja need selgitasid kiirelt välja, et
antud kujul ei ole tehing Eestile kasulik. Püüdsime sinna juurde panna sätteid, mis
välistanuks Leedu juhtumi ehk selle, et elektrijaamad ühel hetkel Gazpromi kätte
läheksid. Seda kõike tuli aga teha ettevaatlikult, sest NRG lobitöö USA Kongressis
oli tugev ning meil polnud sellist vaenlast vaja.
USA administratsioonis tunti tehingu vastu elavat huvi. Nii palju pole USA
välisministrid üheski teises küsimuses Eesti valitsusele helistanud kui tookord
NRG asjus. Keegi ei öelnud meile, mis tingimustel midagi müüa või et üldse müüa,
öeldi ainult, et viige asi lõpuni. Oli selge, et ameeriklased võtavad varasemaid jutte
lubadustena ning kellegi poolt antud sõna rikkumine võib kalliks maksma minna.
