Page 3 - nato_web
P. 3
Eesti NATO lugu. 1991–2004
MAPi Eesti riikliku aastaprogrammi ANPi koostamine ja täitmine oli NATO-le
ja meile endile võtmeküsimus. Aastaprogrammi koostamist vedas asjatundjate
komisjon, mida juhtis kaitseministeeriumi asekantsler Margus Kolga. Üheks oluli-
semaks sisuliseks probleemiks said varasemalt NATO-le antud suurejoonelised
lubadused meie sõjaliste võimete kohta, mistõttu Eesti kaitseväe plaanid nägid
paberil väga võimsad välja. Tegelikkus oli sellest aga kaugel ja kõik teadsid seda.
ANPidega see kõik muutus; katsusime olla nii realistlikud, kui oskasime. Mitmed
arvasid, et sellega on NATO lugupidamine meie suhtes otsas, kuid otse vastupidi,
just nüüd nähti esimest korda, et Eestit võib tõesti tõsiselt võtta – see oli NATO-le
aga väga tähtis.
Suur koormus langes Jüri Luigele, kes tegi visa ja tänamatut tööd Eesti kaitseväe
korrastamisel. Vahel oli ta näost täitsa hall, kuid Eesti kaitsevägi hakkas üha
rohkem kaitseväge meenutama.
Lisaks pidi Eesti ennast NATO-le huvitavaks tegema. Sellel ajal polnud võtta nii
atraktiivseid välismissioone nagu hiljem, mistõttu tuli tähelepanu äratamiseks lei-
da teisi vahendeid. Pandi ka paika, mis on see, mis Eestis võiks sõjaliselt NATOt
huvitada. Leidsime, et need on meie lennuväljad ja radarid. Kui lennuväljad olid
esialgu veel tulevikumuusika, siis NATO ühtsesse süsteemi sobiva õhuseireradari
hankimine oli igati võimalik samm. Kui kunagine Iisraeli relvaost oli taasiseseis-
vunud Eestis esmakordne, siis nüüdne radari ost toimus Jüri Luige juhtimisel soo-
tuks teistes oludes ja teisel viisil. Avalikkuses see vastuseisu ei tekitanud, kuid
NATO huvi Eesti vastu kahtlemata suurendas. Viimasele aitas kaasa ka see, et ra-
dar osteti USA kompaniilt Lockheed Martin, mida Washingtonis väga hea pilguga
vaadati.
NATO-pürgimustele aitas kaasa kolmikliidu tegevus ka teistel aladel, eriti
Euroopa Liidu poole liikumisel. Samm Euroopa Liidu poole tähendas Eesti jaoks
sammu NATO suunas ja vastupidi. Teatud mõttes olid need ühe mündi kaks külge.
Kui siseriiklikult suutis Eesti oma eesmärkide poole vaikselt liikuda, siis NATOsse
astumisel oli veel tähtsam teine punkt – liikmesriikide toetuse hankimine. Selle
ülesande jagasime kolme ossa.
Esiteks suhted NATOga. Peaministri visiit Brüsselisse NATO nõukogusse oli
esimene test Eestile, kas meid võetakse tõsiseltvõetava partnerina. Läksime koos
Luigega Brüsselisse ärevas meeleolus. Tundsin end üsna ebakindlalt. Luik oli Brüs-
selis aga nagu kala vees ning see rahustas mind maha. Rääkisime oma plaanidest ja
teatasime, et kuigi Eesti oli sunnitud 1999. aasta säästueelarve vastuvõtmisega asu-
ma riigieelarvet poole aasta pealt kärpima, ei vähenda me kaitsekulutusi, vaid hak-
kame neid järk-järgult tõstma. NATOs naerdi selle jutu peale avalikult. Seda ei
uskunud keegi. Sellele vaatamata näis, et jätsime oma uljaste lubadustega liikmes-
riikidele positiivse mulje. Türgi ja Ungari esindajad suutsid nõukogus isegi vaidle-
ma minna, kumb neist meie NATO taotlusi rohkem toetama peaks ehk kumma
MAPi Eesti riikliku aastaprogrammi ANPi koostamine ja täitmine oli NATO-le
ja meile endile võtmeküsimus. Aastaprogrammi koostamist vedas asjatundjate
komisjon, mida juhtis kaitseministeeriumi asekantsler Margus Kolga. Üheks oluli-
semaks sisuliseks probleemiks said varasemalt NATO-le antud suurejoonelised
lubadused meie sõjaliste võimete kohta, mistõttu Eesti kaitseväe plaanid nägid
paberil väga võimsad välja. Tegelikkus oli sellest aga kaugel ja kõik teadsid seda.
ANPidega see kõik muutus; katsusime olla nii realistlikud, kui oskasime. Mitmed
arvasid, et sellega on NATO lugupidamine meie suhtes otsas, kuid otse vastupidi,
just nüüd nähti esimest korda, et Eestit võib tõesti tõsiselt võtta – see oli NATO-le
aga väga tähtis.
Suur koormus langes Jüri Luigele, kes tegi visa ja tänamatut tööd Eesti kaitseväe
korrastamisel. Vahel oli ta näost täitsa hall, kuid Eesti kaitsevägi hakkas üha
rohkem kaitseväge meenutama.
Lisaks pidi Eesti ennast NATO-le huvitavaks tegema. Sellel ajal polnud võtta nii
atraktiivseid välismissioone nagu hiljem, mistõttu tuli tähelepanu äratamiseks lei-
da teisi vahendeid. Pandi ka paika, mis on see, mis Eestis võiks sõjaliselt NATOt
huvitada. Leidsime, et need on meie lennuväljad ja radarid. Kui lennuväljad olid
esialgu veel tulevikumuusika, siis NATO ühtsesse süsteemi sobiva õhuseireradari
hankimine oli igati võimalik samm. Kui kunagine Iisraeli relvaost oli taasiseseis-
vunud Eestis esmakordne, siis nüüdne radari ost toimus Jüri Luige juhtimisel soo-
tuks teistes oludes ja teisel viisil. Avalikkuses see vastuseisu ei tekitanud, kuid
NATO huvi Eesti vastu kahtlemata suurendas. Viimasele aitas kaasa ka see, et ra-
dar osteti USA kompaniilt Lockheed Martin, mida Washingtonis väga hea pilguga
vaadati.
NATO-pürgimustele aitas kaasa kolmikliidu tegevus ka teistel aladel, eriti
Euroopa Liidu poole liikumisel. Samm Euroopa Liidu poole tähendas Eesti jaoks
sammu NATO suunas ja vastupidi. Teatud mõttes olid need ühe mündi kaks külge.
Kui siseriiklikult suutis Eesti oma eesmärkide poole vaikselt liikuda, siis NATOsse
astumisel oli veel tähtsam teine punkt – liikmesriikide toetuse hankimine. Selle
ülesande jagasime kolme ossa.
Esiteks suhted NATOga. Peaministri visiit Brüsselisse NATO nõukogusse oli
esimene test Eestile, kas meid võetakse tõsiseltvõetava partnerina. Läksime koos
Luigega Brüsselisse ärevas meeleolus. Tundsin end üsna ebakindlalt. Luik oli Brüs-
selis aga nagu kala vees ning see rahustas mind maha. Rääkisime oma plaanidest ja
teatasime, et kuigi Eesti oli sunnitud 1999. aasta säästueelarve vastuvõtmisega asu-
ma riigieelarvet poole aasta pealt kärpima, ei vähenda me kaitsekulutusi, vaid hak-
kame neid järk-järgult tõstma. NATOs naerdi selle jutu peale avalikult. Seda ei
uskunud keegi. Sellele vaatamata näis, et jätsime oma uljaste lubadustega liikmes-
riikidele positiivse mulje. Türgi ja Ungari esindajad suutsid nõukogus isegi vaidle-
ma minna, kumb neist meie NATO taotlusi rohkem toetama peaks ehk kumma
