Page 4 - nato_web
P. 4
Eesti muudab pöörde läände pöördumatuks
Peaminister Mart Laar ja kaitseminister Jüri Luik saabumas kohtumisele NATO peakorteris
22. märtsil 2000. Foto: NATO.
sugulaskeel eesti keel on. Kui hiljem selgus, et me tõesti tõstsime kaitsekulutusi,
olime endale loonud väga tugeva autoriteedi, sest seda keegi ei uskunud. Väga
hästi arenesid ka pärastised suhted NATOga ja NATO peasekretäridega. Tegime
nendega head koostööd ja kasutasime ära ka väikseid nõrkusi, nagu näiteks lord
Robertsoni nõrkust Šoti viski vastu.
Teiseks ja veel olulisemaks osaks oli toetuse saamine NATO kõige võimsamalt
riigilt ehk Ameerika Ühendriikidelt, oli NATO laienemise juures mänginud otsus-
tavat rolli. USA välisministeerium ja eriti kaitseministeerium polnud aga sugugi
kindlad, et Eesti peaks NATOsse pääsema. Teadsime, et sarnaseid seisukohti oli ol-
nud ka esimese laienemisringi riikide suhtes, kuid vaatamata neile NATO laienes.
Otsisime üles samad inimesed, kes olid aidanud esimese laienemisringi teoks-
tegemist, ehk Bruce Jacksoni ja Ronald Asmuse. Nad kirjeldasid väga värvikalt, mis
trikke nad olid selleks kasutanud, ning meie otsustasime nad tööle rakendada.
Bruce’i ja Roni esimene soovitus meile oli Washingtonis lobisti palkamine. Seda
polnud meil otseselt vaja, kuid palkamise fakt ise pidi näitama, et meil on tõsi taga.
Nii me ta siis palkasime ning Eesti asja ta ajas.
Peaminister Mart Laar ja kaitseminister Jüri Luik saabumas kohtumisele NATO peakorteris
22. märtsil 2000. Foto: NATO.
sugulaskeel eesti keel on. Kui hiljem selgus, et me tõesti tõstsime kaitsekulutusi,
olime endale loonud väga tugeva autoriteedi, sest seda keegi ei uskunud. Väga
hästi arenesid ka pärastised suhted NATOga ja NATO peasekretäridega. Tegime
nendega head koostööd ja kasutasime ära ka väikseid nõrkusi, nagu näiteks lord
Robertsoni nõrkust Šoti viski vastu.
Teiseks ja veel olulisemaks osaks oli toetuse saamine NATO kõige võimsamalt
riigilt ehk Ameerika Ühendriikidelt, oli NATO laienemise juures mänginud otsus-
tavat rolli. USA välisministeerium ja eriti kaitseministeerium polnud aga sugugi
kindlad, et Eesti peaks NATOsse pääsema. Teadsime, et sarnaseid seisukohti oli ol-
nud ka esimese laienemisringi riikide suhtes, kuid vaatamata neile NATO laienes.
Otsisime üles samad inimesed, kes olid aidanud esimese laienemisringi teoks-
tegemist, ehk Bruce Jacksoni ja Ronald Asmuse. Nad kirjeldasid väga värvikalt, mis
trikke nad olid selleks kasutanud, ning meie otsustasime nad tööle rakendada.
Bruce’i ja Roni esimene soovitus meile oli Washingtonis lobisti palkamine. Seda
polnud meil otseselt vaja, kuid palkamise fakt ise pidi näitama, et meil on tõsi taga.
Nii me ta siis palkasime ning Eesti asja ta ajas.
