Page 5 - nato_web
P. 5
Kaitseväe esimene rahvusvaheline operatsioon
4. augustil kell 5 hommikul algas Horvaatia pealetungioperatsioon umbes
700 kilomeetri pikkusel rindejoonel – kogu Krajina vabariigi piiril. Horvaatia poo-
lelt alanud intensiivsele suurtüki- ja miinipildujatulele vastasid Krajina serblased
kohe miinipildujatulega. ESTPLA-1 ja arvatavasti ka Taani pataljoni tabas see täie-
liku ootamatusena. Veidi hiljem võttis raadio teel ühendust kompaniiülem ja teatas
kõigile rühmadele, et nagu näete, sõda on alanud ja teil on nüüd õigus relvad laadi-
da ja ennast kaitsta. Pommitamine ESTPLA-1 vaatluspunkti piirkonnas kestis
kolm päeva. Serblased pommitamisele pärast esimest päeva enam ei vastanud.
Pommitamine toimus otse üle ESTPLA-1 peade. Ülevihisevaid ja umbes 300–400
meetrit eemal plahvatavaid mürske oli hästi kuulda. Teadmine, et 155-millimeetri-
sed suurtükid lasevad sihtmärke meile niivõrd lähedal, paiknedes ise 10 kilomeet-
ri kaugusel või kaugemalgi, ei olnud meeldiv. Tulejuhid võisid tahtmatult või taht-
likult eksida. Öösel tuli mõnevõrra vaibus, kuid kuulda oli automaadivalanguid
ning arvata võis eriüksuste tegevust üksikute serblaste positsioonide likvideerimi-
seks nii idas kui ka läänes. A-kompanii rindelõigus kolmandal päeval alanud maa-
väeüksuste pealetungist andis esimesena teada üks jaoülem raadio teel, teatades
ilmse erutusega hääles, et horvaadid on nende positsioonidest möödunud, sisene-
nud kontrollpunkti ja peksnud puruks osa raadiojaamu. See ei olnud siiski kõige
hullem saatus, sest kuulda oli ka D-kompanii Taani jaost, mis oli kinni võetud ja
pandud pealetungivate horvaatide ees oletatavat miinivälja puhastama. Petrinjas
oli ka ühes kontrollpunktis tankilahingu keskpunkti jäänud taanlane surma
saanud – see oli ainus Taani pataljoni langenu.
Pealetungist ESTPLA-1 vastutusalal tuli teade siiani horvaatidepoolses kont-
rollpunktis asunud jaoülemalt, kes võrdlemisi lõbusalt ütles, et tema kontrollpunkt
on maha võetud. Optimism tema hääles andis lootust, et meestega ei olnud midagi
halba juhtunud, kuid tuli valmistuda horvaatide möödumiseks rühma põhiposit-
sioonist. Teelt, mis ei olnud mingi magistraal, kuid siiski oluline rünnakusuund,
eemaldati okastraattõkked, positsioonid mehitati ning rühmaülem läks relvata ja
ainult baretiga teele, et näidata horvaatidele, et läbipääs on vaba. Esimene, mida
teekäänaku tagant künka alt näha võis, oli granaadiheitja RPG-7, mis oli sihitud
otse vaatluspunktile. Siiski kulges Horvaatia rünnakkompanii möödumine intsi-
dentideta. See oli distsiplineeritud regulaararmee üksus ja selliseid möödus esime-
se päeva jooksul mitmeid. Mööduvad horvaadid lõõpisid, et nüüd on kättemaksu-
aeg, ja olid pettunud, kui kuulsid, et meie andmetel olid teispool rindejoont asunud
serblased lahkunud juba kahe päeva eest. Järgneval kolmel päeval möödus EST-
PLA-1-st üks kolonn reservväelasi teise järel. Esimese pealetungi päeva õhtul saa-
bus ka üks kõrgem ohvitser šampusega ja päris, et ega keegi eestlastele liiga ei ole
teinud. Poliitiliselt oli Horvaatiale kahtlemata oluline UNPROFORi kaotusi välti-
da. Seda ei saa öelda mõningate ringiluusivate slivovitši-napsuste horvaatide jõu-
kude kohta, kes automaatidega ähvardades rahuvalvajate siniseid barette jahtisid.
ESTPLA-1-lt nad siiski midagi kätte ei saanud.
4. augustil kell 5 hommikul algas Horvaatia pealetungioperatsioon umbes
700 kilomeetri pikkusel rindejoonel – kogu Krajina vabariigi piiril. Horvaatia poo-
lelt alanud intensiivsele suurtüki- ja miinipildujatulele vastasid Krajina serblased
kohe miinipildujatulega. ESTPLA-1 ja arvatavasti ka Taani pataljoni tabas see täie-
liku ootamatusena. Veidi hiljem võttis raadio teel ühendust kompaniiülem ja teatas
kõigile rühmadele, et nagu näete, sõda on alanud ja teil on nüüd õigus relvad laadi-
da ja ennast kaitsta. Pommitamine ESTPLA-1 vaatluspunkti piirkonnas kestis
kolm päeva. Serblased pommitamisele pärast esimest päeva enam ei vastanud.
Pommitamine toimus otse üle ESTPLA-1 peade. Ülevihisevaid ja umbes 300–400
meetrit eemal plahvatavaid mürske oli hästi kuulda. Teadmine, et 155-millimeetri-
sed suurtükid lasevad sihtmärke meile niivõrd lähedal, paiknedes ise 10 kilomeet-
ri kaugusel või kaugemalgi, ei olnud meeldiv. Tulejuhid võisid tahtmatult või taht-
likult eksida. Öösel tuli mõnevõrra vaibus, kuid kuulda oli automaadivalanguid
ning arvata võis eriüksuste tegevust üksikute serblaste positsioonide likvideerimi-
seks nii idas kui ka läänes. A-kompanii rindelõigus kolmandal päeval alanud maa-
väeüksuste pealetungist andis esimesena teada üks jaoülem raadio teel, teatades
ilmse erutusega hääles, et horvaadid on nende positsioonidest möödunud, sisene-
nud kontrollpunkti ja peksnud puruks osa raadiojaamu. See ei olnud siiski kõige
hullem saatus, sest kuulda oli ka D-kompanii Taani jaost, mis oli kinni võetud ja
pandud pealetungivate horvaatide ees oletatavat miinivälja puhastama. Petrinjas
oli ka ühes kontrollpunktis tankilahingu keskpunkti jäänud taanlane surma
saanud – see oli ainus Taani pataljoni langenu.
Pealetungist ESTPLA-1 vastutusalal tuli teade siiani horvaatidepoolses kont-
rollpunktis asunud jaoülemalt, kes võrdlemisi lõbusalt ütles, et tema kontrollpunkt
on maha võetud. Optimism tema hääles andis lootust, et meestega ei olnud midagi
halba juhtunud, kuid tuli valmistuda horvaatide möödumiseks rühma põhiposit-
sioonist. Teelt, mis ei olnud mingi magistraal, kuid siiski oluline rünnakusuund,
eemaldati okastraattõkked, positsioonid mehitati ning rühmaülem läks relvata ja
ainult baretiga teele, et näidata horvaatidele, et läbipääs on vaba. Esimene, mida
teekäänaku tagant künka alt näha võis, oli granaadiheitja RPG-7, mis oli sihitud
otse vaatluspunktile. Siiski kulges Horvaatia rünnakkompanii möödumine intsi-
dentideta. See oli distsiplineeritud regulaararmee üksus ja selliseid möödus esime-
se päeva jooksul mitmeid. Mööduvad horvaadid lõõpisid, et nüüd on kättemaksu-
aeg, ja olid pettunud, kui kuulsid, et meie andmetel olid teispool rindejoont asunud
serblased lahkunud juba kahe päeva eest. Järgneval kolmel päeval möödus EST-
PLA-1-st üks kolonn reservväelasi teise järel. Esimese pealetungi päeva õhtul saa-
bus ka üks kõrgem ohvitser šampusega ja päris, et ega keegi eestlastele liiga ei ole
teinud. Poliitiliselt oli Horvaatiale kahtlemata oluline UNPROFORi kaotusi välti-
da. Seda ei saa öelda mõningate ringiluusivate slivovitši-napsuste horvaatide jõu-
kude kohta, kes automaatidega ähvardades rahuvalvajate siniseid barette jahtisid.
ESTPLA-1-lt nad siiski midagi kätte ei saanud.
