Page 2 - nato_web
P. 2
Eesti NATO lugu. 1991–2004
ESTPLA projekti elluviimine. Kuna väljaõppel olevaid BALTBATi võitlejaid ei saa-
nud kasutada ajutiste üksuste moodustamiseks, otsiti potentsiaalseid rühma ohvit-
sere ja allohvitsere kogu kaitseväest ning ka ohvitserikursuste lõpetajate seast. Sa-
mal ajal käidi Horvaatias Taani pataljoni juures olukorraga tutvumas. 1994. aasta
sügisel osalesid peaaegu kõik tulevase ESTPLA-1 ohvitserid Rootsis rahuvalve
nooremohvitseride kursusel. Niisiis oli missiooni ettevalmistamine põhjalik ja
igati läbimõeldud.
Rühma juhtkonna mehitamine oli tavapäratu. Kõik jaoülemad ja isegi üks va-
nemvaatleja olid ohvitserid. Kui järgnenud ESTPLA-2 välja arvata, ei ole hilisema-
te üksuste puhul kunagi nii olnud. Arvestades esimese üksuse õnnestumise vaja-
dust ja kaitseväe allohvitseride kaadri vähest väljaõpet ja kogemust sellel ajal, oli
otsus igati mõistetav. ESTPLA-1-ga samal ajal Taani pataljoni koosseisus olevas
Leedu rühmas LITPLA-2 oli ohvitseride osatähtsus veelgi suurem – ka suur osa au-
tojuhte ja lihtsaid vaatlejaid olid leedulastel ohvitserid. Rühma reakoosseis värvati
nii kaitseväe allohvitseride hulgast kui ka väljastpoolt. Tuleb mainida, et see oli esi-
mene värbamine Eesti kaitseväe ajaloos ning kujunes kandideerinute arvu poolest
üliedukaks. Ühele kohale kandideeris kolm inimest. Isikkoosseis sai kirev ja
värvikas – rühma sattusid nii endised Prantsuse võõrleegioni sõdurid, kaugsõidu-
autojuhid, turvamehed, kaitseliitlased, ehitajad, sportlased kui ka endised sala-
kaubavedajad – viimane fakt tuli päevavalgele loomulikult hiljem.
Üksuse väljasaatmine toimus 3. jaanuaril 1995, kui ESTPLA-1 isikkoosseis sõi-
tis Taani sõjaväebaasi Oksbølis, kus toimus väljaõppe esimene osa. Eesti kaitse-
väelastel oli kaasas ainult välivorm ja isiklikud asjad – kogu ülejäänud varustuse ja
relvastuse andsid taanlased. Esimeseks väljaõppe-eesmärgiks saigi relvastuse- ja
laskeõpe ning jagude kokkutreenimine lahinglaskmistel. Sellele järgnes juba rahu-
valvetaktika rühma koosseisus. Üheaegselt väljaõppega oli vaja rühm integreerida
ka sisemiselt, kuna isikkoosseis sai ju esimest korda kokku alles Taanis. Tegemist
oli palju ja tõenäoliselt lõi just see vettevisatuse tunne olukorra, mis mobiliseeris
kõiki niivõrd, et võimaldas kireva seltskonna võrdlemisi kiiresti ühiselt tegutse-
vaks ja mõtlevaks allüksuseks moodustada. Arvestades tolleaegset võrdlemisi nõr-
ka inglise keele oskust, täielikku teadmatust NATO sidepidamisprotseduuridest,
täiesti uut varustust – rühmale anti kasutada ka USA päritolu lintsoomukid
M113 – ning seda, et enamikul rühma koosseisust ei olnud ka Eesti kaitseväe
väljaõpet (suurel osal oli seljataga teenistus endises Nõukogude armees), oli see väi-
ke ime. Muide, mõnel rühma liikmel oli Nõukogude armee soomukijuhi kogemus
ja paar meest olid kogenud rekkajuhid, mis nüüd marjaks ära kulus.
Paar nädalat Oksbølis tundusid tõeliselt pika ajana. Rühma esprit de corps’i
kujunemiseks oli see periood määrava tähtsusega. Siirdudes edasi Viborgi teisele
väljaõppeperioodile, mille eesmärk oli integreerumine Taani pataljoni A-kompanii
koosseisu, tundsime end juba vanade kamraadidena ja ühtse üksusena. Taanlased
ESTPLA projekti elluviimine. Kuna väljaõppel olevaid BALTBATi võitlejaid ei saa-
nud kasutada ajutiste üksuste moodustamiseks, otsiti potentsiaalseid rühma ohvit-
sere ja allohvitsere kogu kaitseväest ning ka ohvitserikursuste lõpetajate seast. Sa-
mal ajal käidi Horvaatias Taani pataljoni juures olukorraga tutvumas. 1994. aasta
sügisel osalesid peaaegu kõik tulevase ESTPLA-1 ohvitserid Rootsis rahuvalve
nooremohvitseride kursusel. Niisiis oli missiooni ettevalmistamine põhjalik ja
igati läbimõeldud.
Rühma juhtkonna mehitamine oli tavapäratu. Kõik jaoülemad ja isegi üks va-
nemvaatleja olid ohvitserid. Kui järgnenud ESTPLA-2 välja arvata, ei ole hilisema-
te üksuste puhul kunagi nii olnud. Arvestades esimese üksuse õnnestumise vaja-
dust ja kaitseväe allohvitseride kaadri vähest väljaõpet ja kogemust sellel ajal, oli
otsus igati mõistetav. ESTPLA-1-ga samal ajal Taani pataljoni koosseisus olevas
Leedu rühmas LITPLA-2 oli ohvitseride osatähtsus veelgi suurem – ka suur osa au-
tojuhte ja lihtsaid vaatlejaid olid leedulastel ohvitserid. Rühma reakoosseis värvati
nii kaitseväe allohvitseride hulgast kui ka väljastpoolt. Tuleb mainida, et see oli esi-
mene värbamine Eesti kaitseväe ajaloos ning kujunes kandideerinute arvu poolest
üliedukaks. Ühele kohale kandideeris kolm inimest. Isikkoosseis sai kirev ja
värvikas – rühma sattusid nii endised Prantsuse võõrleegioni sõdurid, kaugsõidu-
autojuhid, turvamehed, kaitseliitlased, ehitajad, sportlased kui ka endised sala-
kaubavedajad – viimane fakt tuli päevavalgele loomulikult hiljem.
Üksuse väljasaatmine toimus 3. jaanuaril 1995, kui ESTPLA-1 isikkoosseis sõi-
tis Taani sõjaväebaasi Oksbølis, kus toimus väljaõppe esimene osa. Eesti kaitse-
väelastel oli kaasas ainult välivorm ja isiklikud asjad – kogu ülejäänud varustuse ja
relvastuse andsid taanlased. Esimeseks väljaõppe-eesmärgiks saigi relvastuse- ja
laskeõpe ning jagude kokkutreenimine lahinglaskmistel. Sellele järgnes juba rahu-
valvetaktika rühma koosseisus. Üheaegselt väljaõppega oli vaja rühm integreerida
ka sisemiselt, kuna isikkoosseis sai ju esimest korda kokku alles Taanis. Tegemist
oli palju ja tõenäoliselt lõi just see vettevisatuse tunne olukorra, mis mobiliseeris
kõiki niivõrd, et võimaldas kireva seltskonna võrdlemisi kiiresti ühiselt tegutse-
vaks ja mõtlevaks allüksuseks moodustada. Arvestades tolleaegset võrdlemisi nõr-
ka inglise keele oskust, täielikku teadmatust NATO sidepidamisprotseduuridest,
täiesti uut varustust – rühmale anti kasutada ka USA päritolu lintsoomukid
M113 – ning seda, et enamikul rühma koosseisust ei olnud ka Eesti kaitseväe
väljaõpet (suurel osal oli seljataga teenistus endises Nõukogude armees), oli see väi-
ke ime. Muide, mõnel rühma liikmel oli Nõukogude armee soomukijuhi kogemus
ja paar meest olid kogenud rekkajuhid, mis nüüd marjaks ära kulus.
Paar nädalat Oksbølis tundusid tõeliselt pika ajana. Rühma esprit de corps’i
kujunemiseks oli see periood määrava tähtsusega. Siirdudes edasi Viborgi teisele
väljaõppeperioodile, mille eesmärk oli integreerumine Taani pataljoni A-kompanii
koosseisu, tundsime end juba vanade kamraadidena ja ühtse üksusena. Taanlased
