Page 4 - nato_web
P. 4
Eesti NATO lugu. 1991–2004
1995. aasta alguseks oli olukord muutunud. Horvaatia oli jõudu kogunud ja koha-
likud tundsid end nüüd UNPROFORi kaitse all olevatena. Serblastest kohalikud
asjamehed võtsid kõiki pataljoni vastutusalal ringi liikujaid üldiselt hästi vastu
ning kohustusliku õunaviina napsita oli raske kohtumistelt lahkuda. A-kompanii
olme oli suurepäraselt korraldatud, taanlased panustasid toitlustamisse ja ürituste
korraldamisse üpris palju. Sportimistingimused olid head ning laagrist väljas sai
vabalt jooksmas ja rattaga sõitmas käia.
Olukord muutus aga mai alguses. Horvaadid viisid Taani pataljoni idatiival läbi
välkoperatsiooni, mille tulemusena hõivati kolme päevaga üks Krajina serblaste
maa-ala, mis ulatus Horvaatia alade vahele. ESTPLA-1 oli vahetult enne seda len-
nanud Leedu kaitseväe lennukiga oma esimesele puhkusele ning puhkuselt naastes
satuti juba teistsugusesse keskkonda. Kohalikud serblased olid kaotanud usu
UNPROFORi võimesse status quo’d säilitada. Liikumine Taani pataljoni vastutus-
alal muutus aina komplitseeritumaks. Algas üksikult liikuvate autode kaaperdami-
ne ja liikuda tuli algul kahe autoga, hiljem juba konvoiga ning tavaliselt luure-
allüksuse kaitse all. Krajina serblased püstitasid liikumisteedele kontrollpunkte
ega lasknud meie allüksusi läbi. A-kompanii varustamine ja üksuste roteerimine
oli võimalik ainult tänu pidevatele läbirääkimistele, mida edukalt teostasid kompa-
nii ülem major Peter Riise-Petersen ja tema abi kapten Peter Boysen isiklikult. Tänu
neile kahele väljapaistvale ohvitserile oli kompanii moraal hea.
Olukord muutus järjest ebakindlamaks. Juba juunis oli põhjapool puhvertsooni
horvaatide territooriumil, kust Taani pataljoni varustusteed läbi viisid, näha Hor-
vaatia armee üksuste liikumisi ja ümberpaiknemisi. Mingeid takistusi meile ei teh-
tud, kuid oli näha, et valmistutakse millekski suureks. Sama tundsid ja tõenäoliselt
teadsid ka Krajina serblased. Seetõttu püüdsid nad juulis mehitada ja taastada oma
positsioone puhvertsooni sees. Ka ESTPLA-1 võitlejatel tuli paaril korral käia serb-
lastega läbirääkimas ja neid lahkuma sundimas. Siiski õnnestus see tõenäoliselt
vaid selle pärast, et piirkonnas puudus neil jõud oma tahte läbisurumiseks. Mingit
tõelist sunnimehhanismi eestlastel ja taanlastel ju ei olnud.
Kuna oli teada, et raskerelvi on eriti horvaatidel suurel hulgal, tuli rahuvalvajail
asuda ebakindlaid positsioone evakueerima ja põhipositsioone kindlustama. Kind-
lustamiseks oli eelkõige punkrite ehitamine ja tugevdamine. ESTPLA-1 senine
punker oli võrdlemisi nõrk, koosnedes kõigest kahest kihist liivakottidest. Rühmal
tuli punker lahti võtta ja uuesti rajada. Selleks määrati ehitusmeister, praegune
Pärnu sepp Gunnar Vares, kelle ülesandeks sai ehituse juhtimine ja puitraamistiku
konstrueerimine. Punker ehitati paari nädalaga valmis ja sai viis kihti liivakotte
tugev – eeldatavasti võimeline vastu panema 120-millimeetrise miinipilduja otse-
tabamusele, mida õnneks praktikas proovida ei tulnud. Mõni kuu hiljem oli taan-
lastel palju tegemist selle lahtivõtmisega ja ESTPLA-2 meeste teadete kohaselt
tunnustasid taanlased eestlaste pioneerioskusi kõrgelt.
1995. aasta alguseks oli olukord muutunud. Horvaatia oli jõudu kogunud ja koha-
likud tundsid end nüüd UNPROFORi kaitse all olevatena. Serblastest kohalikud
asjamehed võtsid kõiki pataljoni vastutusalal ringi liikujaid üldiselt hästi vastu
ning kohustusliku õunaviina napsita oli raske kohtumistelt lahkuda. A-kompanii
olme oli suurepäraselt korraldatud, taanlased panustasid toitlustamisse ja ürituste
korraldamisse üpris palju. Sportimistingimused olid head ning laagrist väljas sai
vabalt jooksmas ja rattaga sõitmas käia.
Olukord muutus aga mai alguses. Horvaadid viisid Taani pataljoni idatiival läbi
välkoperatsiooni, mille tulemusena hõivati kolme päevaga üks Krajina serblaste
maa-ala, mis ulatus Horvaatia alade vahele. ESTPLA-1 oli vahetult enne seda len-
nanud Leedu kaitseväe lennukiga oma esimesele puhkusele ning puhkuselt naastes
satuti juba teistsugusesse keskkonda. Kohalikud serblased olid kaotanud usu
UNPROFORi võimesse status quo’d säilitada. Liikumine Taani pataljoni vastutus-
alal muutus aina komplitseeritumaks. Algas üksikult liikuvate autode kaaperdami-
ne ja liikuda tuli algul kahe autoga, hiljem juba konvoiga ning tavaliselt luure-
allüksuse kaitse all. Krajina serblased püstitasid liikumisteedele kontrollpunkte
ega lasknud meie allüksusi läbi. A-kompanii varustamine ja üksuste roteerimine
oli võimalik ainult tänu pidevatele läbirääkimistele, mida edukalt teostasid kompa-
nii ülem major Peter Riise-Petersen ja tema abi kapten Peter Boysen isiklikult. Tänu
neile kahele väljapaistvale ohvitserile oli kompanii moraal hea.
Olukord muutus järjest ebakindlamaks. Juba juunis oli põhjapool puhvertsooni
horvaatide territooriumil, kust Taani pataljoni varustusteed läbi viisid, näha Hor-
vaatia armee üksuste liikumisi ja ümberpaiknemisi. Mingeid takistusi meile ei teh-
tud, kuid oli näha, et valmistutakse millekski suureks. Sama tundsid ja tõenäoliselt
teadsid ka Krajina serblased. Seetõttu püüdsid nad juulis mehitada ja taastada oma
positsioone puhvertsooni sees. Ka ESTPLA-1 võitlejatel tuli paaril korral käia serb-
lastega läbirääkimas ja neid lahkuma sundimas. Siiski õnnestus see tõenäoliselt
vaid selle pärast, et piirkonnas puudus neil jõud oma tahte läbisurumiseks. Mingit
tõelist sunnimehhanismi eestlastel ja taanlastel ju ei olnud.
Kuna oli teada, et raskerelvi on eriti horvaatidel suurel hulgal, tuli rahuvalvajail
asuda ebakindlaid positsioone evakueerima ja põhipositsioone kindlustama. Kind-
lustamiseks oli eelkõige punkrite ehitamine ja tugevdamine. ESTPLA-1 senine
punker oli võrdlemisi nõrk, koosnedes kõigest kahest kihist liivakottidest. Rühmal
tuli punker lahti võtta ja uuesti rajada. Selleks määrati ehitusmeister, praegune
Pärnu sepp Gunnar Vares, kelle ülesandeks sai ehituse juhtimine ja puitraamistiku
konstrueerimine. Punker ehitati paari nädalaga valmis ja sai viis kihti liivakotte
tugev – eeldatavasti võimeline vastu panema 120-millimeetrise miinipilduja otse-
tabamusele, mida õnneks praktikas proovida ei tulnud. Mõni kuu hiljem oli taan-
lastel palju tegemist selle lahtivõtmisega ja ESTPLA-2 meeste teadete kohaselt
tunnustasid taanlased eestlaste pioneerioskusi kõrgelt.
