Page 6 - nato_web
P. 6
Eesti NATO lugu. 1991–2004
kaitseväe juhataja käskkirjaga Kaitsejõudude Peastaabi välissuhete osakond
ja selle ülemaks sai kolonelleitnant Tiru. Kohe hakkas osakond laienema ning
Tiru kogus oma alluvusse kümmekond võõrkeeli valdavat ja kaitsepoliitikat jaga-
vat ohvitseri kaitseväest ja piirivalvest. Kaitseväes kutsuti seda osakonda „Tiru
osakonnaks”.
Märt Tiru oli mees, kellele ei lugenud õlal ilutsev auaste või kõlava nimetusega
ametikoht. Ta tahtis näha iga inimese juures tema ambitsiooni ja võimekust seatud
sihini jõuda. Samuti mõistis ta enamikust ohvitseridest paremini, et rahvusvaheli-
selt „Eesti asja” ajamiseks on vaja ühendada nii sõjaväelaste, ametnike kui ka polii-
tikute ja diplomaatide jõud. Kaitseväe rahvusvahelise koostöö arendamiseks kor-
raldas Tiru nn ajurünnakuid väljasõiduga Rapla külje all asuvasse Nõmme kõrtsi.
Sinna kutsuti kaitseministeeriumi, presidendi kantselei ja välisministeeriumi kol-
leege. Vabas õhkkonnas harutati lahti kõik päevakajalised küsimused. Hiljem oli
muidugi saun ja söögi-joogiga mõnus koosistumine. Sellised väljasõidud lähenda-
sid väga palju kaitseministeeriumi ja peastaapi. Pealegi asus „Tiru osakond” kaitse-
ministeeriumi hoone teisel korrusel, mis lihtsustas suhtlemist kõigi kaitseminis-
teeriumi töötajatega kuni ministrini välja. Tirul oli veel üks hea komme: tööpäeva
lõppedes läks kogu osakond alla keldrikorrusel asuvasse ohvitseride kasiinosse
„Army Lokaal”, et üheskoos teha päeva kokkuvõte ning arutada läbi lähiaja plaa-
nid. Sinna kogunes õhtu jooksul nii kaitse- kui ka välisministeeriumi ametnikke.
Istuti ümber pika laua, söödi ja joodi ning arutati päevakajalisi teemasid. Õhkkond
oli selles mõttes täiesti vaba, et mitte kedagi ei halvustatud ega tehtud maha tema
väljaöeldud mõtete pärast. Vastupidi, iga ideed arutati üheskoos.
Kindlasti ei olnud see esimene kord, kui NATOga liitumise mõte välja käidi,
kuid mina isiklikult kuulsin seda kolonelleitnant Tiru suust just „Army Lokaalis”
millalgi 1996. aasta sügisel. Oli puhkenud elav diskussioon PfP teemadel, et hooli-
mata partnerlusest ei võeta meid kui võrdväärseid ja meiega ei jagata piisaval mää-
ral teavet jne. Seltskond arutas küsimust, mida peaks tegema, et NATO meid tõsi-
semalt võtaks. Järsku prahvatas Tiru: „Aga astume siis NATO liikmeks! Millised
on nende nõudmised liikmestaatuseks? Ja mida me selleks peame tegema, et liik-
meks astuda? Teeme ära!”.
Sinisel taustal helendava põhjatähe poole pürgimise teele jäi mitmeid verstapos-
te: NATO/PfP õppus „Baltic Challenge ’97” Eestis, mitmesugused kõrgetasemeli-
sed visiidid, sealhulgas NATO Sõjalise Komitee esimehe admiral Guido Venturoni
ja NATO Euroopa vägede ülemjuhataja kindral Wesley Clarki omad, Eesti osale-
mine Iraagi ja Afganistani missioonil jne. Brigaadikindral Märt Tirul igatahes õn-
nestus Eesti ühinemispäev NATOga oma silmaga ära näha.2
2 Brigaadikindral Märt Tiru suri pärast pikka ja rasket haigust 18. oktoobril 2005. aastal.
kaitseväe juhataja käskkirjaga Kaitsejõudude Peastaabi välissuhete osakond
ja selle ülemaks sai kolonelleitnant Tiru. Kohe hakkas osakond laienema ning
Tiru kogus oma alluvusse kümmekond võõrkeeli valdavat ja kaitsepoliitikat jaga-
vat ohvitseri kaitseväest ja piirivalvest. Kaitseväes kutsuti seda osakonda „Tiru
osakonnaks”.
Märt Tiru oli mees, kellele ei lugenud õlal ilutsev auaste või kõlava nimetusega
ametikoht. Ta tahtis näha iga inimese juures tema ambitsiooni ja võimekust seatud
sihini jõuda. Samuti mõistis ta enamikust ohvitseridest paremini, et rahvusvaheli-
selt „Eesti asja” ajamiseks on vaja ühendada nii sõjaväelaste, ametnike kui ka polii-
tikute ja diplomaatide jõud. Kaitseväe rahvusvahelise koostöö arendamiseks kor-
raldas Tiru nn ajurünnakuid väljasõiduga Rapla külje all asuvasse Nõmme kõrtsi.
Sinna kutsuti kaitseministeeriumi, presidendi kantselei ja välisministeeriumi kol-
leege. Vabas õhkkonnas harutati lahti kõik päevakajalised küsimused. Hiljem oli
muidugi saun ja söögi-joogiga mõnus koosistumine. Sellised väljasõidud lähenda-
sid väga palju kaitseministeeriumi ja peastaapi. Pealegi asus „Tiru osakond” kaitse-
ministeeriumi hoone teisel korrusel, mis lihtsustas suhtlemist kõigi kaitseminis-
teeriumi töötajatega kuni ministrini välja. Tirul oli veel üks hea komme: tööpäeva
lõppedes läks kogu osakond alla keldrikorrusel asuvasse ohvitseride kasiinosse
„Army Lokaal”, et üheskoos teha päeva kokkuvõte ning arutada läbi lähiaja plaa-
nid. Sinna kogunes õhtu jooksul nii kaitse- kui ka välisministeeriumi ametnikke.
Istuti ümber pika laua, söödi ja joodi ning arutati päevakajalisi teemasid. Õhkkond
oli selles mõttes täiesti vaba, et mitte kedagi ei halvustatud ega tehtud maha tema
väljaöeldud mõtete pärast. Vastupidi, iga ideed arutati üheskoos.
Kindlasti ei olnud see esimene kord, kui NATOga liitumise mõte välja käidi,
kuid mina isiklikult kuulsin seda kolonelleitnant Tiru suust just „Army Lokaalis”
millalgi 1996. aasta sügisel. Oli puhkenud elav diskussioon PfP teemadel, et hooli-
mata partnerlusest ei võeta meid kui võrdväärseid ja meiega ei jagata piisaval mää-
ral teavet jne. Seltskond arutas küsimust, mida peaks tegema, et NATO meid tõsi-
semalt võtaks. Järsku prahvatas Tiru: „Aga astume siis NATO liikmeks! Millised
on nende nõudmised liikmestaatuseks? Ja mida me selleks peame tegema, et liik-
meks astuda? Teeme ära!”.
Sinisel taustal helendava põhjatähe poole pürgimise teele jäi mitmeid verstapos-
te: NATO/PfP õppus „Baltic Challenge ’97” Eestis, mitmesugused kõrgetasemeli-
sed visiidid, sealhulgas NATO Sõjalise Komitee esimehe admiral Guido Venturoni
ja NATO Euroopa vägede ülemjuhataja kindral Wesley Clarki omad, Eesti osale-
mine Iraagi ja Afganistani missioonil jne. Brigaadikindral Märt Tirul igatahes õn-
nestus Eesti ühinemispäev NATOga oma silmaga ära näha.2
2 Brigaadikindral Märt Tiru suri pärast pikka ja rasket haigust 18. oktoobril 2005. aastal.
