Page 5 - nato_web
P. 5
Kindralite läheduses – meenutusi kaitseväe algusaastatest ja NATOst
Varssavi pakti riikides oli aga Nõukogude süsteemi kokkuvarisemise tagajärjel
sõjatööstus täielikult mandunud. Kaitseväele Rumeeniast ostetud „Kalašnikovid”
ei vastanud NATO standarditele ja kõlbasid kvaliteedilt pigem külmrelvaks kui
tulirelvaks. Siis toimus nn Iisraeli relvatehing, millest jutustamine vajab omaette
peatükki, kuid mis ajas lootusetult tülli kindral Einselni ja vabariigi valitsuse.
Välissuhtluse tekkimine kindral Einselni ajal tingis vajaduse Kaitsejõudude
Peastaabi välissuhete osakonna või jaoskonna järele. Oli ju 4. märtsil 1993. aastal
vastav osakond Jaan Kuksi ja Ants Teetsovi näol tekkinud kaitseministeeriumi
juurde. Jaanuaris 1994 võeti peastaabi teenistusse mitut võõrkeelt valdav noorem-
leitnant Tiia Sõmer, kes asus personaliosakonnas tegelema igasugu välismaiste as-
jadega (kirjavahetus, tõlkimine, visiidid, protokoll jne). Suuremate ja tähtsamate
visiitide puhul kaasati ettevalmistamisse siseministeerium, välisministeerium,
riigikantselei ja presidendi kantselei. Sel ajal olid kõik kõrgemate NATO kindralite
või välisriikide kaitseväe juhatajate visiidid sama tähtsad kui riiklikud visiidid.
Kohustuslikus programmis olid kindlasti kohtumised presidendi, kaitseministri,
Riigikogu esimehe, Riigikogu riigikaitsekomisjoni ja välisministriga. Kui aega üle
jäi, siis viidi külaline reeglina Jägalasse Kalevi pataljoni. Usun, et NATO kõrgetele
tegelastele jätsid Eesti visiidid kustumatu mulje ja parima osa neist moodustasid
kindlasti kohtumised president Lennart Meri ja välisminister Jüri Luigega.
Minu enda kokkupuude kaitseväe välissuhtlusega algas 1994. aastal. Olin ko-
mandeeritud välisministeeriumist Vabariigi Presidendi kantseleisse ja töötasin
presidendi protokolliülemana. Olin olnud kõrgete sõjaväeliste visiitide üks kaas-
korraldaja ning lävinud tihedalt Weitzenbergi tänava otsas paikneva rahuvalve-
jaoskonnaga. Olin aidanud kaasa Eesti sõdurite puhkusele toomisele Bosniast ning
mõningate kaitseväe ohvitseride viisaprotsesside kiirendamisele. Nii ma tutvusin-
gi kolonelleitnant Märt Tiruga, kes kutsus mind rahuvalvejaoskonda tööle. Kui
major Alar Laneman minu paberitega kindral Einselni juurde jõudis, siis teatas
kindral talle: „Ei, härra Morelit te ei saa. Härra Morel tuleb minu juurde.”
Asusin Kaitsejõudude Peastaabis tööle 1. juulil 1995. aastal. Teisel korrusel asu-
nud personaliosakonna ühes kabinetis ootas mind ees nooremleitnant Tiia Sõmer,
kellega jagasime ühte kirjutuslauda ja ühte mobiiltelefoni. Ka arvuti oli üks. Kuid
meil õnnestus töö ilusti sellega ära teha. Visiitide programmiraamatuid käisin siis-
ki paljundamas ja köitmas välisministeeriumis. Endiste kolleegidega vesteldes said
selgemaks välispoliitiline visioon ja siht, mille suunas ka meie kaitsepoliitika pidi
liikuma. Samuti olid meil nooremleitnant Sõmeriga hea läbisaamine kaitseminis-
teeriumi töötajatega. Tänu sellele saime kindral Einselni juures toimunud nõu-
pidamistel vaikselt läbi suruda ministeeriumi kontseptsioone.
Kaitseväe juhatajaks sai pärast kindral Einselni Kaitseliidu ülem kolonel
Johannes Kert. Kolonel Kert ennistas tööle mitu kindral Einselni poolt 1995. aasta
lõpus vallandatud väga pädevat ohvitseri. Nende seas oli ka kolonelleitnant Märt
Tiru, kes asus taas rahuvalvejaoskonda juhtima. 13. detsembril 1996 moodustati
Varssavi pakti riikides oli aga Nõukogude süsteemi kokkuvarisemise tagajärjel
sõjatööstus täielikult mandunud. Kaitseväele Rumeeniast ostetud „Kalašnikovid”
ei vastanud NATO standarditele ja kõlbasid kvaliteedilt pigem külmrelvaks kui
tulirelvaks. Siis toimus nn Iisraeli relvatehing, millest jutustamine vajab omaette
peatükki, kuid mis ajas lootusetult tülli kindral Einselni ja vabariigi valitsuse.
Välissuhtluse tekkimine kindral Einselni ajal tingis vajaduse Kaitsejõudude
Peastaabi välissuhete osakonna või jaoskonna järele. Oli ju 4. märtsil 1993. aastal
vastav osakond Jaan Kuksi ja Ants Teetsovi näol tekkinud kaitseministeeriumi
juurde. Jaanuaris 1994 võeti peastaabi teenistusse mitut võõrkeelt valdav noorem-
leitnant Tiia Sõmer, kes asus personaliosakonnas tegelema igasugu välismaiste as-
jadega (kirjavahetus, tõlkimine, visiidid, protokoll jne). Suuremate ja tähtsamate
visiitide puhul kaasati ettevalmistamisse siseministeerium, välisministeerium,
riigikantselei ja presidendi kantselei. Sel ajal olid kõik kõrgemate NATO kindralite
või välisriikide kaitseväe juhatajate visiidid sama tähtsad kui riiklikud visiidid.
Kohustuslikus programmis olid kindlasti kohtumised presidendi, kaitseministri,
Riigikogu esimehe, Riigikogu riigikaitsekomisjoni ja välisministriga. Kui aega üle
jäi, siis viidi külaline reeglina Jägalasse Kalevi pataljoni. Usun, et NATO kõrgetele
tegelastele jätsid Eesti visiidid kustumatu mulje ja parima osa neist moodustasid
kindlasti kohtumised president Lennart Meri ja välisminister Jüri Luigega.
Minu enda kokkupuude kaitseväe välissuhtlusega algas 1994. aastal. Olin ko-
mandeeritud välisministeeriumist Vabariigi Presidendi kantseleisse ja töötasin
presidendi protokolliülemana. Olin olnud kõrgete sõjaväeliste visiitide üks kaas-
korraldaja ning lävinud tihedalt Weitzenbergi tänava otsas paikneva rahuvalve-
jaoskonnaga. Olin aidanud kaasa Eesti sõdurite puhkusele toomisele Bosniast ning
mõningate kaitseväe ohvitseride viisaprotsesside kiirendamisele. Nii ma tutvusin-
gi kolonelleitnant Märt Tiruga, kes kutsus mind rahuvalvejaoskonda tööle. Kui
major Alar Laneman minu paberitega kindral Einselni juurde jõudis, siis teatas
kindral talle: „Ei, härra Morelit te ei saa. Härra Morel tuleb minu juurde.”
Asusin Kaitsejõudude Peastaabis tööle 1. juulil 1995. aastal. Teisel korrusel asu-
nud personaliosakonna ühes kabinetis ootas mind ees nooremleitnant Tiia Sõmer,
kellega jagasime ühte kirjutuslauda ja ühte mobiiltelefoni. Ka arvuti oli üks. Kuid
meil õnnestus töö ilusti sellega ära teha. Visiitide programmiraamatuid käisin siis-
ki paljundamas ja köitmas välisministeeriumis. Endiste kolleegidega vesteldes said
selgemaks välispoliitiline visioon ja siht, mille suunas ka meie kaitsepoliitika pidi
liikuma. Samuti olid meil nooremleitnant Sõmeriga hea läbisaamine kaitseminis-
teeriumi töötajatega. Tänu sellele saime kindral Einselni juures toimunud nõu-
pidamistel vaikselt läbi suruda ministeeriumi kontseptsioone.
Kaitseväe juhatajaks sai pärast kindral Einselni Kaitseliidu ülem kolonel
Johannes Kert. Kolonel Kert ennistas tööle mitu kindral Einselni poolt 1995. aasta
lõpus vallandatud väga pädevat ohvitseri. Nende seas oli ka kolonelleitnant Märt
Tiru, kes asus taas rahuvalvejaoskonda juhtima. 13. detsembril 1996 moodustati
