Page 2 - nato_web
P. 2
Eesti NATO lugu. 1991–2004
15 eruohvitseriga. Nad asusid üle Eesti kaitseväe erinevaid üksusi nõustama. Paar
aastat hiljem kasvas sellest välja Eesti ajaloos unikaalne rahvusvaheline projekt –
Viro-projekt, mis kestis 2003. aasta lõpuni ning lõppes alles Eesti astumisega
NATOsse. Tänu Soome abile koolitati kaitseväele esimesed lääneliku maailma-
mõistmisega ohvitserid. Seega võib üsna tõsimeeli väita, et just soomlased, olema-
ta ise NATO liikmed, mängisid olulist rolli aitamaks meid NATOsse.
Kindral Einseln ei olnud soomlaste abist eriti vaimustatud. Ta süüdistas soom-
lasi alkoholilembuses ja asus kolonel Lukkari suhtes tõrjuvale positsioonile. Soom-
lastega suhtlemist ja Viro-projekti päris kinni ei pandud, sest president Meri kutsus
kindral Einselni Kadriorgu vaibale ja tegi neljasilmavestluses talle selgeks Eesti–
Soome suhete tausta. Üleüldse meeldis president Merile kui riigikaitse kõrgemale
juhile tegelda isiklikult Eesti riigikaitse küsimustega. Seetõttu käis kindral Einseln
tihti Kadriorus „kohvil” ja enamasti tuli kindralil presidendi ukse taga üsna pikalt
oodata. Sealt sai alguse ka minu tutvus kindral Einselniga, sest minu kohuseks oli
tema ooteaega sisustada.
Peastaabis tõi kindral Einselni tulek mitu positiivset muudatust. Löödi minema
mitmeid alkoholiga liigselt sinasõprust pidavaid kaitseväelasi ja lõpetati teenistus-
suhe liiga „punase” taustaga teenistujatega. Kindral Einseln tõi endaga kaasa mitu
väliseestlast, kes paigutati peastaapi tähtsatele kohtadele. Enamasti oli tegu väga
teistsuguse elukogemusega inimestega, kellel oli raske orienteeruda Eesti tollases
elus. Aga oma võõrkeeleoskusega olid nad asendamatud inimesed välissuhtluse
arendamisel. Tol ajal käisid kõik välismaale minevad kirjad kas Viido Polikarpuse,
Leelo Linaski või Katrin Peräneni käest läbi. Väliseestlaste isiklikke tutvusi kasuta-
des sai loodud mitmeid häid kontakte välisriikide kaitsestruktuuridega.
Kindral hankis mitmesuguseid USA armee regulatsioone, määrustikke ja kirja-
de näidiseid, mida ta laskis tõlkida ja kaitseväes rakendada. Kui ma 1995. aasta
1. juulil peastaapi teenistusse asusin, siis tõin omalt poolt kaasa välisministeeriu-
mist omandatud oskused ametlike rahvusvaheliste kirjade koostamiseks ning
päris korraliku hulga väliskontakte. Ka kindral Einselnil oli rohkelt välismaiseid
kontakte, mida ta agaralt kasutas.
Olgugi et kindral Einseln oli 1980. aastate alguses teeninud USA Staabiülemate
Komitee kantseleis planeerimise- ja poliitikavalitsuse Euroopa ja NATO osakonna
ülemana, siis seda saab küll kinnitada, et selge NATOga integreerumise idee tollal
puudus. Ausalt öeldes ei mõelnud 1990. aastate alguses sellele enamik kaadrikaitse-
väelasi ja kaitsepoliitikuid. Kindral Einseln panustas rohkem suhetele USAga. Ta oli
sage külaline USA saatkonnas suursaadik Robert Frasure’i ja hiljem tema järg-
lase suursaadik Lawrence Taylori juures. Kuigi USA sõjaväeatašeed resideerusid
Helsingis, asutati suuresti tänu kindral Einselnile 1994. aastal USA suursaatkonna
juurde USA sõjalise koostöö esindus. Selle ülesandeks oli USA valitsuse rahade eest
lihvida Eesti kaitseväelaste inglise keele oskusi ning koostöös Marylandi osariigi
15 eruohvitseriga. Nad asusid üle Eesti kaitseväe erinevaid üksusi nõustama. Paar
aastat hiljem kasvas sellest välja Eesti ajaloos unikaalne rahvusvaheline projekt –
Viro-projekt, mis kestis 2003. aasta lõpuni ning lõppes alles Eesti astumisega
NATOsse. Tänu Soome abile koolitati kaitseväele esimesed lääneliku maailma-
mõistmisega ohvitserid. Seega võib üsna tõsimeeli väita, et just soomlased, olema-
ta ise NATO liikmed, mängisid olulist rolli aitamaks meid NATOsse.
Kindral Einseln ei olnud soomlaste abist eriti vaimustatud. Ta süüdistas soom-
lasi alkoholilembuses ja asus kolonel Lukkari suhtes tõrjuvale positsioonile. Soom-
lastega suhtlemist ja Viro-projekti päris kinni ei pandud, sest president Meri kutsus
kindral Einselni Kadriorgu vaibale ja tegi neljasilmavestluses talle selgeks Eesti–
Soome suhete tausta. Üleüldse meeldis president Merile kui riigikaitse kõrgemale
juhile tegelda isiklikult Eesti riigikaitse küsimustega. Seetõttu käis kindral Einseln
tihti Kadriorus „kohvil” ja enamasti tuli kindralil presidendi ukse taga üsna pikalt
oodata. Sealt sai alguse ka minu tutvus kindral Einselniga, sest minu kohuseks oli
tema ooteaega sisustada.
Peastaabis tõi kindral Einselni tulek mitu positiivset muudatust. Löödi minema
mitmeid alkoholiga liigselt sinasõprust pidavaid kaitseväelasi ja lõpetati teenistus-
suhe liiga „punase” taustaga teenistujatega. Kindral Einseln tõi endaga kaasa mitu
väliseestlast, kes paigutati peastaapi tähtsatele kohtadele. Enamasti oli tegu väga
teistsuguse elukogemusega inimestega, kellel oli raske orienteeruda Eesti tollases
elus. Aga oma võõrkeeleoskusega olid nad asendamatud inimesed välissuhtluse
arendamisel. Tol ajal käisid kõik välismaale minevad kirjad kas Viido Polikarpuse,
Leelo Linaski või Katrin Peräneni käest läbi. Väliseestlaste isiklikke tutvusi kasuta-
des sai loodud mitmeid häid kontakte välisriikide kaitsestruktuuridega.
Kindral hankis mitmesuguseid USA armee regulatsioone, määrustikke ja kirja-
de näidiseid, mida ta laskis tõlkida ja kaitseväes rakendada. Kui ma 1995. aasta
1. juulil peastaapi teenistusse asusin, siis tõin omalt poolt kaasa välisministeeriu-
mist omandatud oskused ametlike rahvusvaheliste kirjade koostamiseks ning
päris korraliku hulga väliskontakte. Ka kindral Einselnil oli rohkelt välismaiseid
kontakte, mida ta agaralt kasutas.
Olgugi et kindral Einseln oli 1980. aastate alguses teeninud USA Staabiülemate
Komitee kantseleis planeerimise- ja poliitikavalitsuse Euroopa ja NATO osakonna
ülemana, siis seda saab küll kinnitada, et selge NATOga integreerumise idee tollal
puudus. Ausalt öeldes ei mõelnud 1990. aastate alguses sellele enamik kaadrikaitse-
väelasi ja kaitsepoliitikuid. Kindral Einseln panustas rohkem suhetele USAga. Ta oli
sage külaline USA saatkonnas suursaadik Robert Frasure’i ja hiljem tema järg-
lase suursaadik Lawrence Taylori juures. Kuigi USA sõjaväeatašeed resideerusid
Helsingis, asutati suuresti tänu kindral Einselnile 1994. aastal USA suursaatkonna
juurde USA sõjalise koostöö esindus. Selle ülesandeks oli USA valitsuse rahade eest
lihvida Eesti kaitseväelaste inglise keele oskusi ning koostöös Marylandi osariigi
