Page 4 - nato_web
P. 4
Eesti NATO lugu. 1991–2004
NATO Euroopa vägede ülemjuhataja kindral Wesley Clark ja kaitseväe juhataja kohusetäitja
kolonel Märt Tiru Tallinna lennuväljal aprillis 2000. Foto: Kaitseministeerium.
kaitsevägi seda traditsiooni jätkas. Ma ei unusta kunagi nende vanade tublide vete-
ranide tänupilke, kui nad kargel talvepäeval said endale endise Ida-Saksa (DDR)
sõjaväemundri koos sooja sineliga ning NATO paki Rootsi lihakonserviga.
„Liviko” oli omalt poolt igale mehele saatnud kingituseks veel pudeli viina. See
nn NATO abi lõppes aga siis, kui 1997. aastal Eesti loomakaitsjad tekitasid peaaegu
rahvusvahelise skandaali sellest, et kaitsevägi oli muu hulgas neid Rootsi liha-
konserve annetanud koerte varjupaigale. Liha, mis kõlbas sõduritele ja Vabadus-
sõja veteranidele, ei kõlvanud hulkuvatele kutsudele...
Pisitasa hakkas humanitaarabi tulema ka USAst. Kahtlemata oli selle abipaketi
kõige olulisem osa maastiku- ja veoautod. Kuigi vanad ja räsitud, putitasid Eesti
sõdurid need töökorda ning mõned neist on teenistuses tänapäevani.
Samas ei soovinud NATO riigid, kes Eesti-taolistes „uusriikides” oma tulevasi
liitlasi esialgu kohe kindlasti ei näinud, meile müüa mis tahes relvastust. Endistes
NATO Euroopa vägede ülemjuhataja kindral Wesley Clark ja kaitseväe juhataja kohusetäitja
kolonel Märt Tiru Tallinna lennuväljal aprillis 2000. Foto: Kaitseministeerium.
kaitsevägi seda traditsiooni jätkas. Ma ei unusta kunagi nende vanade tublide vete-
ranide tänupilke, kui nad kargel talvepäeval said endale endise Ida-Saksa (DDR)
sõjaväemundri koos sooja sineliga ning NATO paki Rootsi lihakonserviga.
„Liviko” oli omalt poolt igale mehele saatnud kingituseks veel pudeli viina. See
nn NATO abi lõppes aga siis, kui 1997. aastal Eesti loomakaitsjad tekitasid peaaegu
rahvusvahelise skandaali sellest, et kaitsevägi oli muu hulgas neid Rootsi liha-
konserve annetanud koerte varjupaigale. Liha, mis kõlbas sõduritele ja Vabadus-
sõja veteranidele, ei kõlvanud hulkuvatele kutsudele...
Pisitasa hakkas humanitaarabi tulema ka USAst. Kahtlemata oli selle abipaketi
kõige olulisem osa maastiku- ja veoautod. Kuigi vanad ja räsitud, putitasid Eesti
sõdurid need töökorda ning mõned neist on teenistuses tänapäevani.
Samas ei soovinud NATO riigid, kes Eesti-taolistes „uusriikides” oma tulevasi
liitlasi esialgu kohe kindlasti ei näinud, meile müüa mis tahes relvastust. Endistes
