Page 1 - nato_web
P. 1
Rahupartnerlusprogrammist
liikmesuse tegevuskavani
Margus Kolga
Margus Kolga oli kaitseministeeriumi
julgeolekupoliitika büroo juhataja 1994–1995,
kaitsepoliitika osakonna juhataja 1995–1996,
kaitsepoliitika asekantsler 1996–2003.
NATO tippkohtumisel 1994. aasta 10.–11. jaanuaril võeti vastu programm
„Partnerlus rahu nimel” (PfP). Sellega ulatati käsi endistele vastastele, nõukogude
võimu või patronaaži alt vabanenud Euroopa riikidele, näidati valmisolekut teha
koostööd. Tulevaste partnerite reaktsioon pakutule oli esmalt vastuoluline, isegi
kritiseeriv. Mitu riiki oli lootnud saada kutse liituda alliansiga ning arvasid, et
neil on selleks lähiajaloost ja sellega seonduvatest kannatustest tulenev õigus.
Nende jaoks seondus kutse õigluse taastamisega ja kui seda ei tulnud, oldi solvu-
nud ja pettunud.
Eesti suutis oma pettumusest kiirelt üle saada ja kirjutas PfP liitumiskutsele alla
sama aasta 4. veebruaril, tehes seda neljanda riigina. Tegelikult oli PfP näol, mis oli
väidetavalt USA kindrali ja tollase NATO Euroopa vägede ülemjuhataja John Sha-
likashvili idee, tegemist päris nutika sammuga. Ühelt poolt võimaldas see alliansil
oma võimalikke tulevasi liitlasi tundma õppida ja eraldada terad sõkaldest, teiselt
poolt andis aga partneritele võimaluse kujundada ise oma suhteid NATOga. Üks
pool ei tahtnud pimesi otsustada, teine pidi aga allianssi veenma, et tema soovid on
tõsised ja võimed piisavad.
Kui varasem koostöökeham Põhja-Atlandi Koostöönõukogu (NACC) võimal-
das pidada poliitilist dialoogi riigijuhtide ja välisministrite tasemel, siis PfP tegi
koostöö võimalikuks töötasandil ning märgatavalt laiemas mõõtmes. Üksteise pa-
remaks tundmaõppimiseks töötati välja küllaltki mitmekesine instrumentaarium,
mis osaliselt peegeldas NATO enda sisemisi toiminguid ja töökorraldust, võimal-
dades ühtlasi tulevastel partneritel otsustada, mida nad tahavad.
Esimene rahupartnerluse raamdokumendis pakutud koostöövorm oli indivi-
duaalne partnerlusprogramm (IPP). See oli oma olemuselt partneri soovide nime-
kiri, mis näitas, mis valdkonnas ja mis küsimustes soovitakse NATOga koostööd
teha. Partnerriik koostas oma soovide esitlusdokumendi, esitas selle NATO-le,
rääkis alliansiga läbi ning pärast mõlemapoolset kinnitamist sai see aluseks
iga-aastastele koostööplaanidele. Nii juhtuski, et need, kellel suuremad soovid ja
liikmesuse tegevuskavani
Margus Kolga
Margus Kolga oli kaitseministeeriumi
julgeolekupoliitika büroo juhataja 1994–1995,
kaitsepoliitika osakonna juhataja 1995–1996,
kaitsepoliitika asekantsler 1996–2003.
NATO tippkohtumisel 1994. aasta 10.–11. jaanuaril võeti vastu programm
„Partnerlus rahu nimel” (PfP). Sellega ulatati käsi endistele vastastele, nõukogude
võimu või patronaaži alt vabanenud Euroopa riikidele, näidati valmisolekut teha
koostööd. Tulevaste partnerite reaktsioon pakutule oli esmalt vastuoluline, isegi
kritiseeriv. Mitu riiki oli lootnud saada kutse liituda alliansiga ning arvasid, et
neil on selleks lähiajaloost ja sellega seonduvatest kannatustest tulenev õigus.
Nende jaoks seondus kutse õigluse taastamisega ja kui seda ei tulnud, oldi solvu-
nud ja pettunud.
Eesti suutis oma pettumusest kiirelt üle saada ja kirjutas PfP liitumiskutsele alla
sama aasta 4. veebruaril, tehes seda neljanda riigina. Tegelikult oli PfP näol, mis oli
väidetavalt USA kindrali ja tollase NATO Euroopa vägede ülemjuhataja John Sha-
likashvili idee, tegemist päris nutika sammuga. Ühelt poolt võimaldas see alliansil
oma võimalikke tulevasi liitlasi tundma õppida ja eraldada terad sõkaldest, teiselt
poolt andis aga partneritele võimaluse kujundada ise oma suhteid NATOga. Üks
pool ei tahtnud pimesi otsustada, teine pidi aga allianssi veenma, et tema soovid on
tõsised ja võimed piisavad.
Kui varasem koostöökeham Põhja-Atlandi Koostöönõukogu (NACC) võimal-
das pidada poliitilist dialoogi riigijuhtide ja välisministrite tasemel, siis PfP tegi
koostöö võimalikuks töötasandil ning märgatavalt laiemas mõõtmes. Üksteise pa-
remaks tundmaõppimiseks töötati välja küllaltki mitmekesine instrumentaarium,
mis osaliselt peegeldas NATO enda sisemisi toiminguid ja töökorraldust, võimal-
dades ühtlasi tulevastel partneritel otsustada, mida nad tahavad.
Esimene rahupartnerluse raamdokumendis pakutud koostöövorm oli indivi-
duaalne partnerlusprogramm (IPP). See oli oma olemuselt partneri soovide nime-
kiri, mis näitas, mis valdkonnas ja mis küsimustes soovitakse NATOga koostööd
teha. Partnerriik koostas oma soovide esitlusdokumendi, esitas selle NATO-le,
rääkis alliansiga läbi ning pärast mõlemapoolset kinnitamist sai see aluseks
iga-aastastele koostööplaanidele. Nii juhtuski, et need, kellel suuremad soovid ja
