Page 6 - nato_web
P. 6
NATO laienemine kui Euroopa taasühendamine
Balti riikide läbimurre reaalsete nn aspirantide perre oli meeletu välispoliitilise
kaaluga sündmus, järjekordne murrang mõtlemises. Oli ju senimaani NATO laie-
nemist peetud eelkõige endise Varssavi pakti riikidega seotud projektiks. Endised
n-ö rahvademokraatiad, mis küll kuulusid Nõukogude mõjusfääri, olid säilitanud
oma identiteedi ka lääneriikide kodanike teadvuses. Ehkki NSV Liidu poolt neela-
tud Balti riikide kuulumist NSVLi ei oldud kunagi õiguslikult tunnustatud, loeti
neid ikka veel mitteametlikult endisteks liiduvabariikideks, mille suhtes näis kehti-
vat Venemaa sõnaõigus. Ainult tänu Balti riikide kiirele arengule ja oma saavutuste
järjepidavale tutvustamisele õnnestus meil sellest mõttekrambist välja murda ja
pääseda laienemiseks sobilike riikide perre.
Balti riikide lõplik NATO liikmeks saamine oli segu järsult muutunud julgeole-
kukeskkonnast ja Balti riikide enda valmisolekust. Suur töö tehti Eestis ära selleks,
et ajaloolise akna avanedes olla valmis liikmeks astuma. Küsimus ei olnud ainult
kaitsejõudude tehnilises valmisolekus, ehkki ka see oli oluline. Küsimus oli ühis-
konna valmisolekus, meie demokraatia arengutasemes ja selles, et meid mõistetak-
se adekvaatselt ka välismaal, eriti demokraatlike riikide kogukonnas. Sellised hu-
manitaarsed teemad nagu vene vähemuse olukord ja Teise maailmasõja ajaloo
mõistmine olid toona meie partneritele väga tähtsad. Julgeolekupoliitilistest tee-
madest olid tähtsaimad muidugi suhted Venemaaga ja ka kaitstavuse küsimus. Pidi
ju allianss laiendama meile kollektiivse kaitse kohustust ehk siis NATO lepingu
5. artiklit.
Võimaluste aken avanes Eestile, Lätile ja Leedule 2002. aastal ja nii ootamatul
viisil, et Venemaa isegi ei protestinud eriti meie liikmesuse vastu. President Vladi-
mir Putini välispoliitiline käekiri polnud jõudnud veel täiesti välja areneda, tal oli
USA toonase presidendi George W. Bushiga hiljem paraku üsnagi järsult lõppenud
vastastikuse sõpruse ja mõistmise periood. Lisaks lõi rünnak Maailma Kauban-
duskeskusele 11. septembril 2001 tavalise julgeolekupoliitilise malelaua segi. USA
ja Venemaa said liitlasteks terrorismi vastu ja enam ei tundunud see, kes min-
gisse organisatsiooni kuulub või ei kuulu, hirmus oluline. Vähem tähtis polnud ka
asjaolu, et USA president ajas toona väga väärtuspõhist välispoliitikat, mis hiljem
viis seoses Iraagi sõjaga paljude arvates suurde kriisi. Meie NATO laienemise
raamistikus oli aga just Bush see mees, kellel oli piisavalt laiahaardeline visioon
vabaduse võidukäigust ja ühtsest Euroopast, et riskida suure arvu Kesk- ja
Ida-Euroopa riikide ja eriti keerulises geopoliitilises positsioonis olevate Balti riiki-
de võtmisega NATOsse 2002. aastal. Meil on igal juhul põhjust olla sellele riigi-
mehele tänulikud.
Balti riikide läbimurre reaalsete nn aspirantide perre oli meeletu välispoliitilise
kaaluga sündmus, järjekordne murrang mõtlemises. Oli ju senimaani NATO laie-
nemist peetud eelkõige endise Varssavi pakti riikidega seotud projektiks. Endised
n-ö rahvademokraatiad, mis küll kuulusid Nõukogude mõjusfääri, olid säilitanud
oma identiteedi ka lääneriikide kodanike teadvuses. Ehkki NSV Liidu poolt neela-
tud Balti riikide kuulumist NSVLi ei oldud kunagi õiguslikult tunnustatud, loeti
neid ikka veel mitteametlikult endisteks liiduvabariikideks, mille suhtes näis kehti-
vat Venemaa sõnaõigus. Ainult tänu Balti riikide kiirele arengule ja oma saavutuste
järjepidavale tutvustamisele õnnestus meil sellest mõttekrambist välja murda ja
pääseda laienemiseks sobilike riikide perre.
Balti riikide lõplik NATO liikmeks saamine oli segu järsult muutunud julgeole-
kukeskkonnast ja Balti riikide enda valmisolekust. Suur töö tehti Eestis ära selleks,
et ajaloolise akna avanedes olla valmis liikmeks astuma. Küsimus ei olnud ainult
kaitsejõudude tehnilises valmisolekus, ehkki ka see oli oluline. Küsimus oli ühis-
konna valmisolekus, meie demokraatia arengutasemes ja selles, et meid mõistetak-
se adekvaatselt ka välismaal, eriti demokraatlike riikide kogukonnas. Sellised hu-
manitaarsed teemad nagu vene vähemuse olukord ja Teise maailmasõja ajaloo
mõistmine olid toona meie partneritele väga tähtsad. Julgeolekupoliitilistest tee-
madest olid tähtsaimad muidugi suhted Venemaaga ja ka kaitstavuse küsimus. Pidi
ju allianss laiendama meile kollektiivse kaitse kohustust ehk siis NATO lepingu
5. artiklit.
Võimaluste aken avanes Eestile, Lätile ja Leedule 2002. aastal ja nii ootamatul
viisil, et Venemaa isegi ei protestinud eriti meie liikmesuse vastu. President Vladi-
mir Putini välispoliitiline käekiri polnud jõudnud veel täiesti välja areneda, tal oli
USA toonase presidendi George W. Bushiga hiljem paraku üsnagi järsult lõppenud
vastastikuse sõpruse ja mõistmise periood. Lisaks lõi rünnak Maailma Kauban-
duskeskusele 11. septembril 2001 tavalise julgeolekupoliitilise malelaua segi. USA
ja Venemaa said liitlasteks terrorismi vastu ja enam ei tundunud see, kes min-
gisse organisatsiooni kuulub või ei kuulu, hirmus oluline. Vähem tähtis polnud ka
asjaolu, et USA president ajas toona väga väärtuspõhist välispoliitikat, mis hiljem
viis seoses Iraagi sõjaga paljude arvates suurde kriisi. Meie NATO laienemise
raamistikus oli aga just Bush see mees, kellel oli piisavalt laiahaardeline visioon
vabaduse võidukäigust ja ühtsest Euroopast, et riskida suure arvu Kesk- ja
Ida-Euroopa riikide ja eriti keerulises geopoliitilises positsioonis olevate Balti riiki-
de võtmisega NATOsse 2002. aastal. Meil on igal juhul põhjust olla sellele riigi-
mehele tänulikud.
