Page 2 - nato_web
P. 2
NATO laienemine kui Euroopa taasühendamine
Mäletatavasti selgus 1946–1948 üsna kiiresti, et selline ideaalne kord ei ole
siiski võimalik. Kuna just seda läbikukkumist mäletati eriti hästi Kesk- ja Ida-
Euroopa (KIE ) riikides, ei avaldanud piirideta Euroopa idee seal suurt muljet.
Pigem vastupidi, mõjukad KIE riigid eesotsas suure Poolaga teadsid, et reaalse kait-
se tagab sõjaline liit samasuguste väärtushinnangutega organisatsioonis. Polnud ju
kedagi neist riikidest, kes pääsesid suure sõja lõpus NATOsse, mitte kunagi puudu-
tatud. NATO ei olnud kuni külma sõja lõpuni kordagi tulistanud ja ometi oli liik-
mesriikide julgeolek tagatud. KIE riikides mõisteti, et julgeoleku saab tagada ainult
täiemõõtmeline integratsioon Lääne eluliselt tähtsatesse organisatsioonidesse, eel-
kõige Euroopa Liitu ja NATOsse.
Tekkis huvitav paradoks, mis NATO laienemisele tublisti kaasa aitas. Läänerii-
gid ei tahtnud nimelt külmas sõjas ennast võitjaks ja Venemaad kaotajaks tunnis-
tada, seetõttu polnud neil ka soovi oma sõjalist blokki otsesõnu sõjaliseks blokiks
kutsuda. Nende diskursuses oli NATO pigem poliitilis-sõjaline ühendus rõhuga sõ-
nal poliitiline, aga just seetõttu ei olnud ka häid põhjendusi, miks kellelegi liikme-
sust keelata. Tegu oli muidugi eelkõige avaliku poliitilise paradigmaga. Kaadri taga
said kõik aru, et tegu on ikkagi sõjalise blokiga, mistõttu NATO laienemine osutus
kaadritagustes võitlustes vägagi keeruliseks rahvusvaheliseks mänguks. Keeruli-
seks, sest raskustes vaevlev Venemaa tegi pärast esimesi ebamääraseid integrat-
sioonikatseid, millest markantseim oli Jeltsini ülekäe esitatud avaldus 1993. aastal
astuda NATO liikmeks, otsuse hakata esinema selles küsimuses sisuliselt Nõu-
kogude Liidu õigusjärglasena ja seista vastu igasugusele laienemisele.
Lääneriikide jaoks ei olnud NATO avanemine seotud ainult poliitikaga, küsi-
mus oli ka ühtses Euroopa identiteedis. Samm-sammult hakkas kogu Lääne-
Euroopa teadvusesse jõudma asjaolu, et vaimselt, kultuuriliselt, religioosselt ja aja-
looliselt oli Euroopa külma sõja tulemusena lõhki rebitud ja et Euroopa geograafi-
liseks keskpunktiks on pigem Praha kui Pariis. Iidsed Ida-Euroopa linnad, kui vii-
data Winston Churchilli kuulsale kõnele „Rahu allikad”1, mis olid jäänud eesriide
taha Stettinist Triestini, olid lõpuks vabad. Aga see vabadus polnud jõudnud veel
paljude inimeste teadvusesse Läänes, kes eesriide vastu protestides olid ometi
harjunud selle mugava jaotusega.
NATO laienemise puhul oli päris selge, et eelkõige oodatakse vastuseid USA-lt.
USA poliitikud algul kõhklesid, nähes ridamisi probleeme ja lausa sõjalisi riske.
Sellel, et laienemisidee siiski arenema hakkas, oli olulisi põhjusi nii filosoofia, aja-
loo kui ka reaalpoliitika vallast. Tollel ajal oli alliansi tuleviku juhtroll kindlalt USA
käes, seetõttu vajab just ameeriklaste mõttemaailm tõsisemat analüüsi. Nagu pä-
rast Teist maailmasõda, nii osutus ka seekord nimelt USA selleks riigiks, kes sõnas-
tas Euroopa ühendamise, antud juhul siis taasühendamise põhimõtted. Pärast
1 Winston Churchill pidas oma kõne „Sinews of Peace” (tuntud ka kui raudse eesriide kõne)
5. märtsil 1946. aastal Westminster College’is Fultonis (Missouri). – Toimetaja.
Mäletatavasti selgus 1946–1948 üsna kiiresti, et selline ideaalne kord ei ole
siiski võimalik. Kuna just seda läbikukkumist mäletati eriti hästi Kesk- ja Ida-
Euroopa (KIE ) riikides, ei avaldanud piirideta Euroopa idee seal suurt muljet.
Pigem vastupidi, mõjukad KIE riigid eesotsas suure Poolaga teadsid, et reaalse kait-
se tagab sõjaline liit samasuguste väärtushinnangutega organisatsioonis. Polnud ju
kedagi neist riikidest, kes pääsesid suure sõja lõpus NATOsse, mitte kunagi puudu-
tatud. NATO ei olnud kuni külma sõja lõpuni kordagi tulistanud ja ometi oli liik-
mesriikide julgeolek tagatud. KIE riikides mõisteti, et julgeoleku saab tagada ainult
täiemõõtmeline integratsioon Lääne eluliselt tähtsatesse organisatsioonidesse, eel-
kõige Euroopa Liitu ja NATOsse.
Tekkis huvitav paradoks, mis NATO laienemisele tublisti kaasa aitas. Läänerii-
gid ei tahtnud nimelt külmas sõjas ennast võitjaks ja Venemaad kaotajaks tunnis-
tada, seetõttu polnud neil ka soovi oma sõjalist blokki otsesõnu sõjaliseks blokiks
kutsuda. Nende diskursuses oli NATO pigem poliitilis-sõjaline ühendus rõhuga sõ-
nal poliitiline, aga just seetõttu ei olnud ka häid põhjendusi, miks kellelegi liikme-
sust keelata. Tegu oli muidugi eelkõige avaliku poliitilise paradigmaga. Kaadri taga
said kõik aru, et tegu on ikkagi sõjalise blokiga, mistõttu NATO laienemine osutus
kaadritagustes võitlustes vägagi keeruliseks rahvusvaheliseks mänguks. Keeruli-
seks, sest raskustes vaevlev Venemaa tegi pärast esimesi ebamääraseid integrat-
sioonikatseid, millest markantseim oli Jeltsini ülekäe esitatud avaldus 1993. aastal
astuda NATO liikmeks, otsuse hakata esinema selles küsimuses sisuliselt Nõu-
kogude Liidu õigusjärglasena ja seista vastu igasugusele laienemisele.
Lääneriikide jaoks ei olnud NATO avanemine seotud ainult poliitikaga, küsi-
mus oli ka ühtses Euroopa identiteedis. Samm-sammult hakkas kogu Lääne-
Euroopa teadvusesse jõudma asjaolu, et vaimselt, kultuuriliselt, religioosselt ja aja-
looliselt oli Euroopa külma sõja tulemusena lõhki rebitud ja et Euroopa geograafi-
liseks keskpunktiks on pigem Praha kui Pariis. Iidsed Ida-Euroopa linnad, kui vii-
data Winston Churchilli kuulsale kõnele „Rahu allikad”1, mis olid jäänud eesriide
taha Stettinist Triestini, olid lõpuks vabad. Aga see vabadus polnud jõudnud veel
paljude inimeste teadvusesse Läänes, kes eesriide vastu protestides olid ometi
harjunud selle mugava jaotusega.
NATO laienemise puhul oli päris selge, et eelkõige oodatakse vastuseid USA-lt.
USA poliitikud algul kõhklesid, nähes ridamisi probleeme ja lausa sõjalisi riske.
Sellel, et laienemisidee siiski arenema hakkas, oli olulisi põhjusi nii filosoofia, aja-
loo kui ka reaalpoliitika vallast. Tollel ajal oli alliansi tuleviku juhtroll kindlalt USA
käes, seetõttu vajab just ameeriklaste mõttemaailm tõsisemat analüüsi. Nagu pä-
rast Teist maailmasõda, nii osutus ka seekord nimelt USA selleks riigiks, kes sõnas-
tas Euroopa ühendamise, antud juhul siis taasühendamise põhimõtted. Pärast
1 Winston Churchill pidas oma kõne „Sinews of Peace” (tuntud ka kui raudse eesriide kõne)
5. märtsil 1946. aastal Westminster College’is Fultonis (Missouri). – Toimetaja.
