Page 5 - nato_web
P. 5
Eesti NATO lugu. 1991–2004
KIE riikide integreerimise puhul oli nüüdseks välja töötatud mingisugune loo-
giline mudel, mis põhines nende riikide soovil ise NATO ja Euroopa Liiduga ühi-
neda. Selleks olid nad valmis tegema suuri jõupingutusi. Samas sai üha selgemaks,
et paljud riigid ei tulnud külmast sõjast välja sooviga tormata n-ö Euroopa südame
poole. NATOt ja ka laienemist hakkas üha rohkem mõjutama kaks protsessi. Esi-
teks Venemaa kolossi tõmblused, sest ilmselgelt läks demokraatliku süsteemi raja-
mine seal hirmsate sünnitusvaludega. Teiseks, sama hirmsana, algasid lahingud
Euroopas, Balkanil, esimest korda peale Teist maailmasõda. Jugoslaavias puhkes
verine etniline ja religioosne konflikt, millele oli määratud mõjutada Jugoslaavia ja
kõigi Euroopa rahvaste, aga ka NATO saatust vähemalt 15 aasta jooksul, tegelikult
tänase päevani.
Venemaa liberalism asendus sisemiste probleemide kuhjudes üha rohkem nat-
sionalismi ja imperialismiga, mis hakkas otseselt mõjutama ka NATO laienemist.
Venemaa välisminister Andrei Kozõrev keeldus alla kirjutamast rahupartnerlus-
programmile ja samm-sammult hakkas Venemaa valitsus ajama aktiivset laiene-
misvastast poliitikat, nimetades igasugust laienemist oma punaste joonte ületami-
seks. Võib öelda, et Venemaa protest laienemise vastu 1996. aastal tõi Euroopasse
jälle seal vahepeal juba kaduma hakanud arusaama mõjusfääridest. Venemaa
vahetas ka välisministrit, uueks välisministriks määrati konservatiivne Jevgeni
Primakov. Venemaa pahameelt suurendas veelgi asjaolu, et veel enne esimese laiene-
misringi lõppu oli NATO sunnitud alustama sõjategevust, kusjuures NATO
sihtmärgiks sai Venemaa sisuline liitlane, Serbia president Slobodan Milošević.
Selleks ajaks, kui esimene laienemisring kätte jõudis, olid Venemaa positsioonid
NATO osas juba täiesti jäigastunud ja ei erinenud sugugi kunagistest NSV Liidu
positsioonidest.
1997. aastal kutsuti Poola, Tšehhi ja Ungari Madridi tippkohtumisel alliansi
liikmeteks. Madridi tippkohtumise dramaatiliste arutelude teemaks pol-
nud ülepea need kolm riiki, keda NATOsse võeti, vaid see, keda veel võtta (prants-
lased nõudsid Rumeeniat ja Sloveeniat). Üllatuslikult asus Saksamaa kantsler Hel-
muth Kohl toetama Balti riikide taotluste mainimist lõppkommünikees. Toetus
tuli seega riigimehelt, keda arvati olevat Balti riikide suhtes väga kriitiline. Madri-
di kohtumine oli võtmetähtsusega just meile, sest see otsustas NATO uued piirid,
milleni jõudmiseks NATO liidrid olid valmis mõõdukalt riskima. Lõunast Rumee-
nia ja Sloveenia (hiljem ka Bulgaaria), põhjast kolm Balti riiki. Niimoodi kujunes
1997. aastaks välja arusaam tuumik-Euroopast, mille taasühendamise projekt lõp-
pes Balti riikide saamisega NATO ja Euroopa Liidu liikmeks. Hiljem on alliansile
lisandunud veel liikmeid, näiteks Horvaatia ja Albaania, aga Euroopa piiride ole-
muslikku ulatust pole nad muutnud. Pingelise poliitilise võitluse tagajärjel nimeta-
ti 2008. aasta Bukaresti tippkohtumise ajal ka Ukrainat ja Gruusiat kui tulevasi
liikmeid, ometi ei ole Lääs nende nimel nõustunud riskima. Ukraina on tänaseks
ka ise loobunud, sõnastades neutraliteedi oma õiguses.
KIE riikide integreerimise puhul oli nüüdseks välja töötatud mingisugune loo-
giline mudel, mis põhines nende riikide soovil ise NATO ja Euroopa Liiduga ühi-
neda. Selleks olid nad valmis tegema suuri jõupingutusi. Samas sai üha selgemaks,
et paljud riigid ei tulnud külmast sõjast välja sooviga tormata n-ö Euroopa südame
poole. NATOt ja ka laienemist hakkas üha rohkem mõjutama kaks protsessi. Esi-
teks Venemaa kolossi tõmblused, sest ilmselgelt läks demokraatliku süsteemi raja-
mine seal hirmsate sünnitusvaludega. Teiseks, sama hirmsana, algasid lahingud
Euroopas, Balkanil, esimest korda peale Teist maailmasõda. Jugoslaavias puhkes
verine etniline ja religioosne konflikt, millele oli määratud mõjutada Jugoslaavia ja
kõigi Euroopa rahvaste, aga ka NATO saatust vähemalt 15 aasta jooksul, tegelikult
tänase päevani.
Venemaa liberalism asendus sisemiste probleemide kuhjudes üha rohkem nat-
sionalismi ja imperialismiga, mis hakkas otseselt mõjutama ka NATO laienemist.
Venemaa välisminister Andrei Kozõrev keeldus alla kirjutamast rahupartnerlus-
programmile ja samm-sammult hakkas Venemaa valitsus ajama aktiivset laiene-
misvastast poliitikat, nimetades igasugust laienemist oma punaste joonte ületami-
seks. Võib öelda, et Venemaa protest laienemise vastu 1996. aastal tõi Euroopasse
jälle seal vahepeal juba kaduma hakanud arusaama mõjusfääridest. Venemaa
vahetas ka välisministrit, uueks välisministriks määrati konservatiivne Jevgeni
Primakov. Venemaa pahameelt suurendas veelgi asjaolu, et veel enne esimese laiene-
misringi lõppu oli NATO sunnitud alustama sõjategevust, kusjuures NATO
sihtmärgiks sai Venemaa sisuline liitlane, Serbia president Slobodan Milošević.
Selleks ajaks, kui esimene laienemisring kätte jõudis, olid Venemaa positsioonid
NATO osas juba täiesti jäigastunud ja ei erinenud sugugi kunagistest NSV Liidu
positsioonidest.
1997. aastal kutsuti Poola, Tšehhi ja Ungari Madridi tippkohtumisel alliansi
liikmeteks. Madridi tippkohtumise dramaatiliste arutelude teemaks pol-
nud ülepea need kolm riiki, keda NATOsse võeti, vaid see, keda veel võtta (prants-
lased nõudsid Rumeeniat ja Sloveeniat). Üllatuslikult asus Saksamaa kantsler Hel-
muth Kohl toetama Balti riikide taotluste mainimist lõppkommünikees. Toetus
tuli seega riigimehelt, keda arvati olevat Balti riikide suhtes väga kriitiline. Madri-
di kohtumine oli võtmetähtsusega just meile, sest see otsustas NATO uued piirid,
milleni jõudmiseks NATO liidrid olid valmis mõõdukalt riskima. Lõunast Rumee-
nia ja Sloveenia (hiljem ka Bulgaaria), põhjast kolm Balti riiki. Niimoodi kujunes
1997. aastaks välja arusaam tuumik-Euroopast, mille taasühendamise projekt lõp-
pes Balti riikide saamisega NATO ja Euroopa Liidu liikmeks. Hiljem on alliansile
lisandunud veel liikmeid, näiteks Horvaatia ja Albaania, aga Euroopa piiride ole-
muslikku ulatust pole nad muutnud. Pingelise poliitilise võitluse tagajärjel nimeta-
ti 2008. aasta Bukaresti tippkohtumise ajal ka Ukrainat ja Gruusiat kui tulevasi
liikmeid, ometi ei ole Lääs nende nimel nõustunud riskima. Ukraina on tänaseks
ka ise loobunud, sõnastades neutraliteedi oma õiguses.
