Page 3 - nato_web
P. 3
Eesti NATO lugu. 1991–2004
ilmasõda oli USA riigitüüril president Truman ja tema kolleegid, kes moodustasid
demokraatliku partei konservatiivse tiiva, mis ei kõhelnud demokraatlike väärtus-
te kaitseks USA sõjajõude kasutamast. Nende meeste suureks saavutuseks ajaloo
ees jäävad Marshalli plaan ja NATO loomine. Saatuse tahtel olid USAs 1993. ja
1994. aastal taas võimul demokraatide selle tiiva esindajad, kes astusid kategoori-
liselt vastu igasugusele isolatsionismile, ehk siis president Clinton ja tema
meeskond.
Kuid küsimus polnud ainult kõrgema võimu kandjates. NATOt ei saanud laienda-
da lihtsalt improvisatsiooni korras, selleks pidi olema välja töötatud ja avalikustatud
kõigile selge ja arusaadav kontseptsioon. Selle töö võtsid enda peale mehed, kes
töötasid tuntud mõttekojas Rand Corporation, mis tegeles tollel ajal valdavalt
julgeolekuküsimustega. Kolme analüütiku – Ronald Asmuse, Stephen Larrabee
ja Richard Kugleri artikkel „NATO laienemine: järgmised sammud”2 pakkus
1995. aastal välja otsese laienemise nelja nn Višegradi grupi riiki. Neist analüütikuist
kõige tuntumast, praeguseks meie hulgast lahkunud Ron Asmusest sai hiljem USA
välisministeeriumi juhtpersoon selle projekti elluviimisel. USAs polnud plaanil kau-
geltki ühemõttelist toetust. Oli väga mõjusaid oponente, kelle sõna ja prestiiž maksis,
näiteks heidutuse isa George Kennan ja endine välisminister Henry Kissinger.
Aga oli ka mõjukaid toetajaid, näiteks endise presidendi Jimmy Carteri julgeoleku-
nõunik Zbigniew Brzezinski. Polnud muidugi kahtlust, et ükski analüütik saaks sel-
list protsessi käivitada, selleks oli vaja ka sisepoliitilist jõudu. Selle jõu moodustasid
hiiglaslikud KIE rahvaste väliskogukonnad USAs. Nii on USAs ju 10 miljonit poola-
kat, kokku lugesid KIE väliskogukondade juhid ennast esindavat 22 miljonit amee-
riklast. Pole kahtlust, et USA sisepoliitikas oli tegu märkimisväärse jõuga.
Vanas Euroopas vaadati arenevaid protsesse üldiselt suure murega, kuid para-
doksaalsel kombel asus laienemist toetama riik, kellel olid Venemaaga kõige sooje-
mad suhted, ehk siis Saksamaa eesotsas kantsler Helmut Kohliga. Tugevamaks kui
soov Venemaaga hästi läbi saada osutus soov vabaneda piiririigi staatusest. On ras-
ke ette kujutada seda meeletut psühholoogilist taaka, mida kandsid endas külma
sõja aastate Saksa juhid. Sõda nende piiridel võis puhkeda tundidega, sest üldiselt
usuti, et ülekaalu saavutamiseks ründaks Nõukogude Liit välkkiirelt, minimaalse
eelhoiatusajaga. Järelikult ei tohtinud valvsus kunagi langeda. Oli ka selge, et nii
ründav Nõukogude Liit kui ka ilmselt kaitsev NATO oleksid sellises olukorras kiire
ülekaalu saavutamiseks kasutanud vähemalt taktikalist tuumarelva. Isegi juhul, kui
üks pool oleks mingil viisil „võitnud”, oleks see külvanud Saksamaale hävingut. Nii
et enesealalhoiu instinktist lähtudes ja strateegilise sügavuse tekitamiseks asus Kohl
laienemist toetama, tehes seda küll rohkem kaadri taga. Tema esindusnäoks sai noor
ja ambitsioonikas Saksa kaitseminister, Kohli parteikaaslane Volker Rühe.
2 NATO expansion: The next steps. Ronald D. Asmus, Richard L. Kugler, F. Stephen Larrabee.
Survival, v. 37, no. 1, Spring 1995, lk 7–33.
ilmasõda oli USA riigitüüril president Truman ja tema kolleegid, kes moodustasid
demokraatliku partei konservatiivse tiiva, mis ei kõhelnud demokraatlike väärtus-
te kaitseks USA sõjajõude kasutamast. Nende meeste suureks saavutuseks ajaloo
ees jäävad Marshalli plaan ja NATO loomine. Saatuse tahtel olid USAs 1993. ja
1994. aastal taas võimul demokraatide selle tiiva esindajad, kes astusid kategoori-
liselt vastu igasugusele isolatsionismile, ehk siis president Clinton ja tema
meeskond.
Kuid küsimus polnud ainult kõrgema võimu kandjates. NATOt ei saanud laienda-
da lihtsalt improvisatsiooni korras, selleks pidi olema välja töötatud ja avalikustatud
kõigile selge ja arusaadav kontseptsioon. Selle töö võtsid enda peale mehed, kes
töötasid tuntud mõttekojas Rand Corporation, mis tegeles tollel ajal valdavalt
julgeolekuküsimustega. Kolme analüütiku – Ronald Asmuse, Stephen Larrabee
ja Richard Kugleri artikkel „NATO laienemine: järgmised sammud”2 pakkus
1995. aastal välja otsese laienemise nelja nn Višegradi grupi riiki. Neist analüütikuist
kõige tuntumast, praeguseks meie hulgast lahkunud Ron Asmusest sai hiljem USA
välisministeeriumi juhtpersoon selle projekti elluviimisel. USAs polnud plaanil kau-
geltki ühemõttelist toetust. Oli väga mõjusaid oponente, kelle sõna ja prestiiž maksis,
näiteks heidutuse isa George Kennan ja endine välisminister Henry Kissinger.
Aga oli ka mõjukaid toetajaid, näiteks endise presidendi Jimmy Carteri julgeoleku-
nõunik Zbigniew Brzezinski. Polnud muidugi kahtlust, et ükski analüütik saaks sel-
list protsessi käivitada, selleks oli vaja ka sisepoliitilist jõudu. Selle jõu moodustasid
hiiglaslikud KIE rahvaste väliskogukonnad USAs. Nii on USAs ju 10 miljonit poola-
kat, kokku lugesid KIE väliskogukondade juhid ennast esindavat 22 miljonit amee-
riklast. Pole kahtlust, et USA sisepoliitikas oli tegu märkimisväärse jõuga.
Vanas Euroopas vaadati arenevaid protsesse üldiselt suure murega, kuid para-
doksaalsel kombel asus laienemist toetama riik, kellel olid Venemaaga kõige sooje-
mad suhted, ehk siis Saksamaa eesotsas kantsler Helmut Kohliga. Tugevamaks kui
soov Venemaaga hästi läbi saada osutus soov vabaneda piiririigi staatusest. On ras-
ke ette kujutada seda meeletut psühholoogilist taaka, mida kandsid endas külma
sõja aastate Saksa juhid. Sõda nende piiridel võis puhkeda tundidega, sest üldiselt
usuti, et ülekaalu saavutamiseks ründaks Nõukogude Liit välkkiirelt, minimaalse
eelhoiatusajaga. Järelikult ei tohtinud valvsus kunagi langeda. Oli ka selge, et nii
ründav Nõukogude Liit kui ka ilmselt kaitsev NATO oleksid sellises olukorras kiire
ülekaalu saavutamiseks kasutanud vähemalt taktikalist tuumarelva. Isegi juhul, kui
üks pool oleks mingil viisil „võitnud”, oleks see külvanud Saksamaale hävingut. Nii
et enesealalhoiu instinktist lähtudes ja strateegilise sügavuse tekitamiseks asus Kohl
laienemist toetama, tehes seda küll rohkem kaadri taga. Tema esindusnäoks sai noor
ja ambitsioonikas Saksa kaitseminister, Kohli parteikaaslane Volker Rühe.
2 NATO expansion: The next steps. Ronald D. Asmus, Richard L. Kugler, F. Stephen Larrabee.
Survival, v. 37, no. 1, Spring 1995, lk 7–33.
