Page 4 - nato_web
P. 4
NATO laienemine kui Euroopa taasühendamine
Välisminister Jüri Luik allkirjastamas Eesti liitumislepingut rahupartnerlusprogrammiga
3. veebruaril 1994. Foto: NATO.
NATO laienemisel oli mitu faasi, esimest neist võib nimetada NATO avanemi-
seks 1994. alguses. Avanemine toimus uue koostööprogrammi „Partnerlus rahu
nimel” kaudu. Tegu oli president Bill Clintoni poliitilise manöövriga, et rahustada
KIE riike, oma skeptilist poliitilist eliiti ja Venemaad. Sõnad nagu „partnerlus” ja
„rahu” pidid mõjuma rahustavalt nagu ka asjaolu, et tegu polnud liikmesusega.
Rahupartnerlusprogrammi riik ei astunud NATO sõjalise struktuuri liikmeks, tal-
le ei laienenud 5. artikkel. Ometi oli tegu esimese sammuga teel, kus rajati tööks
partneritega meetod, mis on hiljem osutunud piisavalt paindlikuks. Eri vormides
on see võimaldanud NATOga koostööd teha arvutul hulgal riikidel nii NATO lähi-
naabruses kui ka kaugemal, sealhulgas nendel, kes pole absoluutselt huvitatud
NATO liikmesusest. Oma loomise hetkel nähti partnerlust olenevalt vaatleja krii-
tilisusest siiski aseainena või eeskojana NATOsse sisenemisel. Kiiresti kirjutasid
leppele alla KIE riigid, sealhulgas ka Eesti. Kõik Balti riigid pidasid poliitiliselt olu-
liseks ka rõhutada, et partnerluslepet peetakse alles laienemise esimeseks sam-
muks. Juba samal aastal viidi lõpule oluline protsess, mis väga tugevalt parandas
laienemisšansse. Nimelt viidi Vene väed välja KIE riikidest ja Balti riikidest. Väge-
de lahkumine muutis drastiliselt julgeolekupoliitilist jõudude asetust Euroopas.
See jõudis lõpule, kui viimased Vene väed lahkusid Saksamaalt, Lätist ja 31. augus-
til 1994 ka Eestist sama aasta 26. juulil alla kirjutatud kahepoolse lepingu alusel.
Välisminister Jüri Luik allkirjastamas Eesti liitumislepingut rahupartnerlusprogrammiga
3. veebruaril 1994. Foto: NATO.
NATO laienemisel oli mitu faasi, esimest neist võib nimetada NATO avanemi-
seks 1994. alguses. Avanemine toimus uue koostööprogrammi „Partnerlus rahu
nimel” kaudu. Tegu oli president Bill Clintoni poliitilise manöövriga, et rahustada
KIE riike, oma skeptilist poliitilist eliiti ja Venemaad. Sõnad nagu „partnerlus” ja
„rahu” pidid mõjuma rahustavalt nagu ka asjaolu, et tegu polnud liikmesusega.
Rahupartnerlusprogrammi riik ei astunud NATO sõjalise struktuuri liikmeks, tal-
le ei laienenud 5. artikkel. Ometi oli tegu esimese sammuga teel, kus rajati tööks
partneritega meetod, mis on hiljem osutunud piisavalt paindlikuks. Eri vormides
on see võimaldanud NATOga koostööd teha arvutul hulgal riikidel nii NATO lähi-
naabruses kui ka kaugemal, sealhulgas nendel, kes pole absoluutselt huvitatud
NATO liikmesusest. Oma loomise hetkel nähti partnerlust olenevalt vaatleja krii-
tilisusest siiski aseainena või eeskojana NATOsse sisenemisel. Kiiresti kirjutasid
leppele alla KIE riigid, sealhulgas ka Eesti. Kõik Balti riigid pidasid poliitiliselt olu-
liseks ka rõhutada, et partnerluslepet peetakse alles laienemise esimeseks sam-
muks. Juba samal aastal viidi lõpule oluline protsess, mis väga tugevalt parandas
laienemisšansse. Nimelt viidi Vene väed välja KIE riikidest ja Balti riikidest. Väge-
de lahkumine muutis drastiliselt julgeolekupoliitilist jõudude asetust Euroopas.
See jõudis lõpule, kui viimased Vene väed lahkusid Saksamaalt, Lätist ja 31. augus-
til 1994 ka Eestist sama aasta 26. juulil alla kirjutatud kahepoolse lepingu alusel.
