Page 1 - nato_web
P. 1
NATO laienemine kui Euroopa
taasühendamine
Jüri Luik
Jüri Luik alustas tööd välisministeeriumis 1991,
poliitikaosakonna peadirektor 1992,
minister/kaitseminister 1992–1993, välisminister 1994–1995;
Eesti suursaadik NATO juures ja Beneluxi riikides 1996–1999;
kaitseminister 1999–2002; Eesti suursaadik USAs 2003–2007.
Leidub hetki, mis lähevad kindlalt meie rahva ajalukku. Üks neist oli siis, kui
NATO peasekretäri lord Robertsoni haamrilöök tähistas Praha tippkohtumisel
2002. aasta novembris ajaloolist otsust kutsuda NATOsse Eesti ja koos temaga veel
kuus riiki: Läti, Leedu, Sloveenia, Slovakkia, Bulgaaria ja Rumeenia. Tee selle het-
keni oli pikk ja käänuline, ainult väga naiivsele ajaloohuvilisele võib see tunduda
loogilise sirge rajana, kus kõik läks nii, nagu pidigi minema. Lisaks suurele tööle,
mis tehti ära meie NATO-küpseks valmistamisele riigi sees, nägid suurt vaeva ka
meie diplomaadid, et pinnast ettevalmistada rahvusvahelises plaanis. Ja mis seal
salata, kindlasti oli meil ka omajagu õnne. Igal juhul oli meie NATOsse kutsumine
meie ja kogu Euroopa jaoks suurte strateegiliste järelmitega otsus.
Selleks et otsus meie NATO liikmesusest sai ülepea tekkida, oli vaja lausa tek-
toonilist nihet nende inimeste teadvuses, kes moodustasid lääneriikide poliitilise
eliidi ja kes, olles just välja murdnud külma sõja ringist, otsisid palavikuliselt või-
malusi uueks maailmakorralduseks. Intellektuaalses mõttes oli olukord sarnane
Teise maailmasõja lõpuga, kui samuti esitati küsimus: milliseid õppetunde leida
möödunud dramaatilistest sündmustest, millisel viisil ehitada üles sõjajärgne maa-
ilm. Loomulikult olid Teine maailmasõda ja külm sõda täiesti erinevad. Esimene
jättis maha täielikult purustatud Euroopa ja miljonid surnud, samas kui külma
sõja järgne maailm ei vajanud hiiglaslikku ülesehitustööd, majad olid terved ja ka
nälga polnud. Poliitikute ülesanne oli aga ikka sama: vältida Euroopas konflikti-
võimalusi, olgu kuumi või külmi. Nagu ka 1945. aastal, nii pidi selline kord lääne-
riikide arvates ka nüüd, 1991. aastal põhinema eraldusjoonte puudumisel. Riigid
lõid tollal rea universaalseid organisatsioone, olulisimana neist ÜRO. Ka nüüd pidi
Euroopa pärast NSV Liidu lagunemist leidma uue mudeli, mis oleks vältinud uut
raudset eesriiet Venemaa ja lääneriikide vahel.
taasühendamine
Jüri Luik
Jüri Luik alustas tööd välisministeeriumis 1991,
poliitikaosakonna peadirektor 1992,
minister/kaitseminister 1992–1993, välisminister 1994–1995;
Eesti suursaadik NATO juures ja Beneluxi riikides 1996–1999;
kaitseminister 1999–2002; Eesti suursaadik USAs 2003–2007.
Leidub hetki, mis lähevad kindlalt meie rahva ajalukku. Üks neist oli siis, kui
NATO peasekretäri lord Robertsoni haamrilöök tähistas Praha tippkohtumisel
2002. aasta novembris ajaloolist otsust kutsuda NATOsse Eesti ja koos temaga veel
kuus riiki: Läti, Leedu, Sloveenia, Slovakkia, Bulgaaria ja Rumeenia. Tee selle het-
keni oli pikk ja käänuline, ainult väga naiivsele ajaloohuvilisele võib see tunduda
loogilise sirge rajana, kus kõik läks nii, nagu pidigi minema. Lisaks suurele tööle,
mis tehti ära meie NATO-küpseks valmistamisele riigi sees, nägid suurt vaeva ka
meie diplomaadid, et pinnast ettevalmistada rahvusvahelises plaanis. Ja mis seal
salata, kindlasti oli meil ka omajagu õnne. Igal juhul oli meie NATOsse kutsumine
meie ja kogu Euroopa jaoks suurte strateegiliste järelmitega otsus.
Selleks et otsus meie NATO liikmesusest sai ülepea tekkida, oli vaja lausa tek-
toonilist nihet nende inimeste teadvuses, kes moodustasid lääneriikide poliitilise
eliidi ja kes, olles just välja murdnud külma sõja ringist, otsisid palavikuliselt või-
malusi uueks maailmakorralduseks. Intellektuaalses mõttes oli olukord sarnane
Teise maailmasõja lõpuga, kui samuti esitati küsimus: milliseid õppetunde leida
möödunud dramaatilistest sündmustest, millisel viisil ehitada üles sõjajärgne maa-
ilm. Loomulikult olid Teine maailmasõda ja külm sõda täiesti erinevad. Esimene
jättis maha täielikult purustatud Euroopa ja miljonid surnud, samas kui külma
sõja järgne maailm ei vajanud hiiglaslikku ülesehitustööd, majad olid terved ja ka
nälga polnud. Poliitikute ülesanne oli aga ikka sama: vältida Euroopas konflikti-
võimalusi, olgu kuumi või külmi. Nagu ka 1945. aastal, nii pidi selline kord lääne-
riikide arvates ka nüüd, 1991. aastal põhinema eraldusjoonte puudumisel. Riigid
lõid tollal rea universaalseid organisatsioone, olulisimana neist ÜRO. Ka nüüd pidi
Euroopa pärast NSV Liidu lagunemist leidma uue mudeli, mis oleks vältinud uut
raudset eesriiet Venemaa ja lääneriikide vahel.
