Page 6 - nato_web
P. 6
Eesti NATO lugu. 1991–2004
lõpuks alati üht- või teistpidi välja jõuti. Kuna Lennart Merile meeldis aeg-ajalt las-
kuda talle huvipakkuvate teemade puhul pisimatessegi üksikasjadesse – ning riigi-
kaitse ja julgeolekuteemad olid seda kahtlemata –, siis kestsid need jutuajamised
sageli tunde ja tunde. Ta tahtis olla kõigega kursis, nõudis regulaarselt ülevaateid
kaitseväe plaanide ja personaliküsimuste kohta ning kutsus kindralid ja vanem-
ohvitserid kohe aru andma, kui talle tundus, et keskenduti liialt raudvara soetami-
sele ning NATO liikmesuse saavutamiseks olulised sammud ja NATO-le antud
lubaduste täitmine hakkasid tagaplaanile jääma. Samuti mõjutas ta oma ametiaja
jooksul kõigi valitsuste julgeolekupoliitilisi valikuid.
Väga oluliseks pidas president Meri just uue, demokraatlikule riigile omase
mõtteviisi kujundamist Eesti ohvitserkonnas. Seetõttu oli talle väga oluline Eesti
ohvitseride võimalikult mitmekülgne koolitamine paljude lääneriikide sõjakooli-
des, mille vajalikkust ei väsinud ta kunagi tõstatamast kõigil kohtumistel NATO
riikide esindajatega, eelkõige kõrgemate sõjaväelaste ja sõjakoolide ülematega. Neilt
küsis ta otse õppekohti Eesti ohvitseridele. Ta oli üsna üllatunud, kui tema ettepa-
nekule saata Eesti ohvitser õppima Türgisse – aastaks keelekursusele ja seejärel nel-
ja-aastasele sõjakoolikursusele – ei tulnud otsekohe entusiasmist pakatavat vastust
ei kaitseministeeriumi ega kaitseväe juhtkonnalt. Lisaks oli president Meri süda-
measjaks Balti Kaitsekolledži loomine Eestisse. Ta hoidis end üksikasjalikult kur-
sis kooli arenguga, kohtus sageli BALTDEFCOLi ülema Taani brigaadikindrali
Michael Clemmeseniga, osales kaitsekolledži avamisel ja esimese lennu lõpuaktu-
sel ning külastas kolledži üritusi ka hiljem juba endise presidendina.
President Lennart Meri lai vaatenurk riigikaitsele hõlmas ka vene vähemust
Eestis. Tema sõnutsi: olles need inimesed pärandiks saanud, oli Eesti kohustus töö-
tada nende lojaalsuse võitmise nimel, selgitades neile Eesti riigi kaitse ja julgeole-
kupoliitika põhisuundi ning seda, et NATOga liitumine tähendab, et Eestist saab
riik, kus valitseb julgeolek.
2001. aasta suvel, kui meenutati 60 aasta möödumist 1941. aasta juuniküüdita-
misest, peitis ta Eesti maakondades peetud mälestuskõnedesse sõnumi, et Eesti
julgeolek saab olla kindlustatud vaid NATOga liitudes ja et kõik eestlased on omal
moel sellesse oma panuse andnud. Igas kõnes rõhutas president Meri, et Eesti
julgeoleku küsimuses peab valitsema üksmeel: et minevik ei korduks ja meie lap-
sed ja lapselapsed ning nende lapsed ei peaks julgeoleku pärast muretsema.5
Alates 2001. aasta oktoobrist oli Lennart Meri tiitliks ametist lahkunud presi-
dent. „Eestile on kombeks üks president korraga,” oli üks tema lauseid, mida täni-
ni mäletatakse ja mida ta ütles oma esimese ametiaasta lõpukõnes 1993. aasta
oktoobris. Pärast ametiaja lõppu keskendus Lennart Meri Eesti taotluste tutvusta-
misele väljaspool Eestit, milleks ta vilunud kõnemehe ja mitme keele valdajana
5 Vabariigi Presidendi kõne Kuressaare Lossihoovis 11. juunil 2001, http://vp1992-2001.president.
ee/est/k6ned/K6ne.asp?ID=4622
lõpuks alati üht- või teistpidi välja jõuti. Kuna Lennart Merile meeldis aeg-ajalt las-
kuda talle huvipakkuvate teemade puhul pisimatessegi üksikasjadesse – ning riigi-
kaitse ja julgeolekuteemad olid seda kahtlemata –, siis kestsid need jutuajamised
sageli tunde ja tunde. Ta tahtis olla kõigega kursis, nõudis regulaarselt ülevaateid
kaitseväe plaanide ja personaliküsimuste kohta ning kutsus kindralid ja vanem-
ohvitserid kohe aru andma, kui talle tundus, et keskenduti liialt raudvara soetami-
sele ning NATO liikmesuse saavutamiseks olulised sammud ja NATO-le antud
lubaduste täitmine hakkasid tagaplaanile jääma. Samuti mõjutas ta oma ametiaja
jooksul kõigi valitsuste julgeolekupoliitilisi valikuid.
Väga oluliseks pidas president Meri just uue, demokraatlikule riigile omase
mõtteviisi kujundamist Eesti ohvitserkonnas. Seetõttu oli talle väga oluline Eesti
ohvitseride võimalikult mitmekülgne koolitamine paljude lääneriikide sõjakooli-
des, mille vajalikkust ei väsinud ta kunagi tõstatamast kõigil kohtumistel NATO
riikide esindajatega, eelkõige kõrgemate sõjaväelaste ja sõjakoolide ülematega. Neilt
küsis ta otse õppekohti Eesti ohvitseridele. Ta oli üsna üllatunud, kui tema ettepa-
nekule saata Eesti ohvitser õppima Türgisse – aastaks keelekursusele ja seejärel nel-
ja-aastasele sõjakoolikursusele – ei tulnud otsekohe entusiasmist pakatavat vastust
ei kaitseministeeriumi ega kaitseväe juhtkonnalt. Lisaks oli president Meri süda-
measjaks Balti Kaitsekolledži loomine Eestisse. Ta hoidis end üksikasjalikult kur-
sis kooli arenguga, kohtus sageli BALTDEFCOLi ülema Taani brigaadikindrali
Michael Clemmeseniga, osales kaitsekolledži avamisel ja esimese lennu lõpuaktu-
sel ning külastas kolledži üritusi ka hiljem juba endise presidendina.
President Lennart Meri lai vaatenurk riigikaitsele hõlmas ka vene vähemust
Eestis. Tema sõnutsi: olles need inimesed pärandiks saanud, oli Eesti kohustus töö-
tada nende lojaalsuse võitmise nimel, selgitades neile Eesti riigi kaitse ja julgeole-
kupoliitika põhisuundi ning seda, et NATOga liitumine tähendab, et Eestist saab
riik, kus valitseb julgeolek.
2001. aasta suvel, kui meenutati 60 aasta möödumist 1941. aasta juuniküüdita-
misest, peitis ta Eesti maakondades peetud mälestuskõnedesse sõnumi, et Eesti
julgeolek saab olla kindlustatud vaid NATOga liitudes ja et kõik eestlased on omal
moel sellesse oma panuse andnud. Igas kõnes rõhutas president Meri, et Eesti
julgeoleku küsimuses peab valitsema üksmeel: et minevik ei korduks ja meie lap-
sed ja lapselapsed ning nende lapsed ei peaks julgeoleku pärast muretsema.5
Alates 2001. aasta oktoobrist oli Lennart Meri tiitliks ametist lahkunud presi-
dent. „Eestile on kombeks üks president korraga,” oli üks tema lauseid, mida täni-
ni mäletatakse ja mida ta ütles oma esimese ametiaasta lõpukõnes 1993. aasta
oktoobris. Pärast ametiaja lõppu keskendus Lennart Meri Eesti taotluste tutvusta-
misele väljaspool Eestit, milleks ta vilunud kõnemehe ja mitme keele valdajana
5 Vabariigi Presidendi kõne Kuressaare Lossihoovis 11. juunil 2001, http://vp1992-2001.president.
ee/est/k6ned/K6ne.asp?ID=4622
