Page 4 - nato_web
P. 4
Eesti NATO lugu. 1991–2004
Solanaga ja õhtustas NATO Euroopa vägede ülemjuhataja kindral Wesley Clarkiga.
Järgmisel päeval kõneles juba NATO-teemalisel konverentsil Madridis, kohtus see-
järel Hispaania peaministriga, avas pidulikult Eesti Vabariigi saatkonna ja kohtus
Mallorca kuberneriga, et lõpetada kogu ringreis 11. novembril Varssavis Poola Va-
bariigi 80. aastapäevale pühendatud kõnega, milles muidugimõista ei puudunud
viide Eesti soovile NATOga liituda ja Poola toetuse olulisusele selles küsimuses.
President Meri ei jätnud kasutamata ühtegi võimalust, et kohtuda Eestit väisa-
vate NATO riikide kõrgete sõjaväelastega ja esitada järjekindlalt oma sõnum Eesti
soovist NATOga liituda ning vajadusest saada NATO-lt selge liitumisperspektiiv.
Tema külalisteks Kadriorus ja suveresidentsis Paslepas olid nii NATO Euroopa
vägede ülemjuhatajad kindralid Wesley Clark ja Joseph Ralston, NATO Euroopa
vägede ülemjuhataja asetäitja kindral Jeremy Mackenzie kui ka USA Euroopa väge-
de ülemjuhataja asetäitja kindral James Jamerson, NATO Sõjalise Komitee esi-
mehed kindral Klaus Naumann ja admiral Guido Venturoni, aga ka NATO pea-
sekretärid Manfred Wörner, Javier Solana ja lord Robertson. Kõiki neid kohtumisi
läbivaks jooneks oli president Meri taotlus ja erakordne oskus eristada Eesti kõigist
teistest NATO partnerriikidest ja liikmekspürgijaist, mis tähendas alati lisaks
kohustuslikule kaitseministeeriumi ja välisministeeriumi jutupunktide edastami-
sele ainult Lennart Merile omaste ajalooliste kõrvalpõigete ning vähetuntud, ent
põnevate faktide või seoste sissetoomist ametlikku vestlusse. Ilmselt kunagi ei
unusta ükski neist kõrgetest külalistest, kes küllap olid Paslepa poole sõites kiru-
nud nii pikka teed kui ka kõiki selle konarusi, neid vahetuid ja huvitavaid vestlusi
Lennart Meriga mereäärse suveresidentsi terrassil loojuva päikese taustal. Kas need
mängisid just suurt rolli Eesti NATOsse saamisel, on iseküsimus, ent vaieldamatult
eristasid need külaliste jaoks Eesti enamikust teistest NATO liikmesust taotlevatest
riikidest, kuhu NATO väejuhid oma järjestikustel visiitidel sattusid.
Alates 1995. aastast nõustas Eesti ja teiste Balti riikide kaitsevägesid ning
kaitseministeeriume rahvusvaheline nõustajate grupp, mida juhtis Briti erukindral
Sir Garry Johnson. Loomulikult pidas Lennart Meri oluliseks regulaarselt kohtuda
gruppi kuuluvate ohvitseridega, et ära kuulata nende hinnangud Eesti kaitseväe
arengule ja arutada NATO laienemise küsimusi. Neli aastat regulaarselt Eestit kü-
lastanud kindral Johnsonist sai Lennart Meri sõber, kellega teinekord tundidepik-
kuseks veninud vestlused olid avameelsed ja otsekohesed. President Meri sai pida-
da kindraliga nõu Eesti kaitseväe personaliprobleemide lahendamise üle, arutada
päevakajalisi välis- ja julgeolekupoliitika küsimusi või põigata sõjaajaloo teemade-
le, aga teinekord ka pilgata Lääne pelglikkust Balti riikide NATOsse võtmise suh-
tes. Näiteks viitas ta 1990. aastatel Eestis levinud legendile (mis, nagu täna teame,
ei vastanud tõele), et esimene Nõukogude Liidu tuumapomm olevat valmistatud
Eestist kaevandatud ja siin rikastatud uraanist, ja esitas kindralile provotseeriva
küsimuse, kas äkki peaks Eesti seda lugu ka maailmas levitama...
Solanaga ja õhtustas NATO Euroopa vägede ülemjuhataja kindral Wesley Clarkiga.
Järgmisel päeval kõneles juba NATO-teemalisel konverentsil Madridis, kohtus see-
järel Hispaania peaministriga, avas pidulikult Eesti Vabariigi saatkonna ja kohtus
Mallorca kuberneriga, et lõpetada kogu ringreis 11. novembril Varssavis Poola Va-
bariigi 80. aastapäevale pühendatud kõnega, milles muidugimõista ei puudunud
viide Eesti soovile NATOga liituda ja Poola toetuse olulisusele selles küsimuses.
President Meri ei jätnud kasutamata ühtegi võimalust, et kohtuda Eestit väisa-
vate NATO riikide kõrgete sõjaväelastega ja esitada järjekindlalt oma sõnum Eesti
soovist NATOga liituda ning vajadusest saada NATO-lt selge liitumisperspektiiv.
Tema külalisteks Kadriorus ja suveresidentsis Paslepas olid nii NATO Euroopa
vägede ülemjuhatajad kindralid Wesley Clark ja Joseph Ralston, NATO Euroopa
vägede ülemjuhataja asetäitja kindral Jeremy Mackenzie kui ka USA Euroopa väge-
de ülemjuhataja asetäitja kindral James Jamerson, NATO Sõjalise Komitee esi-
mehed kindral Klaus Naumann ja admiral Guido Venturoni, aga ka NATO pea-
sekretärid Manfred Wörner, Javier Solana ja lord Robertson. Kõiki neid kohtumisi
läbivaks jooneks oli president Meri taotlus ja erakordne oskus eristada Eesti kõigist
teistest NATO partnerriikidest ja liikmekspürgijaist, mis tähendas alati lisaks
kohustuslikule kaitseministeeriumi ja välisministeeriumi jutupunktide edastami-
sele ainult Lennart Merile omaste ajalooliste kõrvalpõigete ning vähetuntud, ent
põnevate faktide või seoste sissetoomist ametlikku vestlusse. Ilmselt kunagi ei
unusta ükski neist kõrgetest külalistest, kes küllap olid Paslepa poole sõites kiru-
nud nii pikka teed kui ka kõiki selle konarusi, neid vahetuid ja huvitavaid vestlusi
Lennart Meriga mereäärse suveresidentsi terrassil loojuva päikese taustal. Kas need
mängisid just suurt rolli Eesti NATOsse saamisel, on iseküsimus, ent vaieldamatult
eristasid need külaliste jaoks Eesti enamikust teistest NATO liikmesust taotlevatest
riikidest, kuhu NATO väejuhid oma järjestikustel visiitidel sattusid.
Alates 1995. aastast nõustas Eesti ja teiste Balti riikide kaitsevägesid ning
kaitseministeeriume rahvusvaheline nõustajate grupp, mida juhtis Briti erukindral
Sir Garry Johnson. Loomulikult pidas Lennart Meri oluliseks regulaarselt kohtuda
gruppi kuuluvate ohvitseridega, et ära kuulata nende hinnangud Eesti kaitseväe
arengule ja arutada NATO laienemise küsimusi. Neli aastat regulaarselt Eestit kü-
lastanud kindral Johnsonist sai Lennart Meri sõber, kellega teinekord tundidepik-
kuseks veninud vestlused olid avameelsed ja otsekohesed. President Meri sai pida-
da kindraliga nõu Eesti kaitseväe personaliprobleemide lahendamise üle, arutada
päevakajalisi välis- ja julgeolekupoliitika küsimusi või põigata sõjaajaloo teemade-
le, aga teinekord ka pilgata Lääne pelglikkust Balti riikide NATOsse võtmise suh-
tes. Näiteks viitas ta 1990. aastatel Eestis levinud legendile (mis, nagu täna teame,
ei vastanud tõele), et esimene Nõukogude Liidu tuumapomm olevat valmistatud
Eestist kaevandatud ja siin rikastatud uraanist, ja esitas kindralile provotseeriva
küsimuse, kas äkki peaks Eesti seda lugu ka maailmas levitama...
