Page 4 - nato_web
P. 4
Intervjuu Toomas Hendrik Ilvesega
Kuidas hindate täna Eesti saavutusi NATO liitlasena 10 aasta jooksul?
Eesti on vaieldamatult hästi hakkama saanud, isegi üle ootuste hästi. Mida kahjuks
ei saa öelda kõigi meie saatuskaaslaste kohta. Me panustame riigikaitsesse 2% SKP-
st, liikusime selle eesmärgi suunas isegi kriisi ajal, mida paraku ei tee täna keegi
teistest, kes 2004. aastal liitusid. Muretsen selle üle, et Euroopas pole aru saadud
sellest, et USA toetus Euroopa kaitsele ei ole tänases maailmas enam iseenesest-
mõistetav ja igavene. Olukord, kus Ühendriigid üksi kannavad 75% NATO riikide
kogukulutustest riigikaitsele, ei ole kestlik. Riikidel, kes ei täida oma kokkulepitud
kohustust investeerida kaitsesse, kuid kes teevad teatud küsimustes kõva häält, ei
peaks olema moraalset õigust midagi nõuda.
Me oleme olnud eeskujulik liitlane Afganistanis, võidelnud ilma piiranguteta ja
piirkonnas, kus ei võitle igaüks. Eesti on liider küberjulgeoleku küsimustes, mitte
tingimata tehnilise võimekuse, vaid intellektuaalse arusaamise poolest. See on lisa-
väärtus, mida saame pakkuda liitlastele. Oleme olnud aktiivsed küsimustes, milles
keegi seda meilt tingimata ei eelda, näiteks naiste ja laste õiguste kaitse konflikti-
piirkondades.
Mulle tundub, et me oleme suutnud organisatsioonis n-ö traditsioonilisemat
kollektiiv- ja territoriaalkaitset tähtsustades tasakaalustada mõnede soovi tegelda
ainult operatsioonidega Euroopast kaugel. Kuigi on selge, et ka kollektiivkaitseline
mõtlemine eeldab pidevat edasimõtlemist, uuenduslikkust. Seda võiks meil endal-
gi alati rohkem olla – kuidas mitte jääda vanadesse mõttemallidesse kinni ja käia
ajaga kaasas. Samas, näiteks „Zapad 2013” demonsteeris, et maailm ei ole ka ehk
liiga palju muutunud.
Kaitseplaani väljatöötamine aastatel 2008–2010 on mõistagi ülisuur asi. Sellel
on ka väga oluline psühholoogiline väärtus. Meie rahvas teab, et meie kaitsele on
professionaalselt mõeldud, sellega on tegeldud, plaanid on tehtud ja heaks kiidetud.
Muidugi tuleb neid plaane pidevalt uuendada ja õppustel harjutada. Plaani väärtu-
seks on ka, et lõppenud on pidevad korrutamised, et ega meile keegi appi nagunii
ei tule. Eesti potentsiaalne ründaja peab arvestama, et paneb kollektiivkaitse tõttu
terve enda territooriumi löögi alla.
Olete palju rääkinud küberjulgeolekust, nii kontseptuaalselt kui ka praktilises tähen-
duses. On vist raske ette kujutada mis tahes relvakonflikti nüüd ja tulevikus, mis ei
hõlmaks küberdimensiooni. Paljud riigid arendavad küberründevõimeid kui asüm-
meetrilist relva kineetilist üleolekut omavate vastaste vastu. Kas NATO – kui liitlaste
kogum – on need asjad enda jaoks selgeks teinud?
Ma olen veendunud, et tulevikus algab iga suurem sõjaline konflikt sellega, et es-
malt võetakse maha vastase IT-võrgud või tungitakse neisse sisse. Küberdimen-
sioon ei eksisteeri enam lahus muust, nn traditsioonilisest või kineetilisest sõja-
pidamisest. Me peame küberjulgeolekus lähtuma sellest, et küberelement puudu-
tab tänapäeval kogu sõjapidamist, see on lahutamatu osa tervikust. Nii nagu on
Kuidas hindate täna Eesti saavutusi NATO liitlasena 10 aasta jooksul?
Eesti on vaieldamatult hästi hakkama saanud, isegi üle ootuste hästi. Mida kahjuks
ei saa öelda kõigi meie saatuskaaslaste kohta. Me panustame riigikaitsesse 2% SKP-
st, liikusime selle eesmärgi suunas isegi kriisi ajal, mida paraku ei tee täna keegi
teistest, kes 2004. aastal liitusid. Muretsen selle üle, et Euroopas pole aru saadud
sellest, et USA toetus Euroopa kaitsele ei ole tänases maailmas enam iseenesest-
mõistetav ja igavene. Olukord, kus Ühendriigid üksi kannavad 75% NATO riikide
kogukulutustest riigikaitsele, ei ole kestlik. Riikidel, kes ei täida oma kokkulepitud
kohustust investeerida kaitsesse, kuid kes teevad teatud küsimustes kõva häält, ei
peaks olema moraalset õigust midagi nõuda.
Me oleme olnud eeskujulik liitlane Afganistanis, võidelnud ilma piiranguteta ja
piirkonnas, kus ei võitle igaüks. Eesti on liider küberjulgeoleku küsimustes, mitte
tingimata tehnilise võimekuse, vaid intellektuaalse arusaamise poolest. See on lisa-
väärtus, mida saame pakkuda liitlastele. Oleme olnud aktiivsed küsimustes, milles
keegi seda meilt tingimata ei eelda, näiteks naiste ja laste õiguste kaitse konflikti-
piirkondades.
Mulle tundub, et me oleme suutnud organisatsioonis n-ö traditsioonilisemat
kollektiiv- ja territoriaalkaitset tähtsustades tasakaalustada mõnede soovi tegelda
ainult operatsioonidega Euroopast kaugel. Kuigi on selge, et ka kollektiivkaitseline
mõtlemine eeldab pidevat edasimõtlemist, uuenduslikkust. Seda võiks meil endal-
gi alati rohkem olla – kuidas mitte jääda vanadesse mõttemallidesse kinni ja käia
ajaga kaasas. Samas, näiteks „Zapad 2013” demonsteeris, et maailm ei ole ka ehk
liiga palju muutunud.
Kaitseplaani väljatöötamine aastatel 2008–2010 on mõistagi ülisuur asi. Sellel
on ka väga oluline psühholoogiline väärtus. Meie rahvas teab, et meie kaitsele on
professionaalselt mõeldud, sellega on tegeldud, plaanid on tehtud ja heaks kiidetud.
Muidugi tuleb neid plaane pidevalt uuendada ja õppustel harjutada. Plaani väärtu-
seks on ka, et lõppenud on pidevad korrutamised, et ega meile keegi appi nagunii
ei tule. Eesti potentsiaalne ründaja peab arvestama, et paneb kollektiivkaitse tõttu
terve enda territooriumi löögi alla.
Olete palju rääkinud küberjulgeolekust, nii kontseptuaalselt kui ka praktilises tähen-
duses. On vist raske ette kujutada mis tahes relvakonflikti nüüd ja tulevikus, mis ei
hõlmaks küberdimensiooni. Paljud riigid arendavad küberründevõimeid kui asüm-
meetrilist relva kineetilist üleolekut omavate vastaste vastu. Kas NATO – kui liitlaste
kogum – on need asjad enda jaoks selgeks teinud?
Ma olen veendunud, et tulevikus algab iga suurem sõjaline konflikt sellega, et es-
malt võetakse maha vastase IT-võrgud või tungitakse neisse sisse. Küberdimen-
sioon ei eksisteeri enam lahus muust, nn traditsioonilisest või kineetilisest sõja-
pidamisest. Me peame küberjulgeolekus lähtuma sellest, et küberelement puudu-
tab tänapäeval kogu sõjapidamist, see on lahutamatu osa tervikust. Nii nagu on
