Page 2 - nato_web
P. 2
Intervjuu Toomas Hendrik Ilvesega
NATO laienemine muutus Washingtonis parteiliseks teemaks 1994. aastal, mil vaba-
riiklased tulid Kongressi vahevalimistele platvormiga „Contract with America”, mis
muu hulgas toetas sõnaselgelt NATO laienemist Višegradi riikidesse. Kas Eesti tegevus
parteide suunal eristus kuidagi?
On selge, et mitmes Ühendriikide osariigis on arvestatavad Kesk-Euroopa kogu-
konnad, millega kogenud USA poliitikud oma platvormi kokku pannes arvestavad.
1990. aastatel oli see väga mõjukas elektoraat. Mis vabariiklaste programmi puu-
tub, siis siin peegeldub ka kriitika Clintoni esimese ametiaja suhtes: läbikukkumi-
ne Somaalias, kaos Bosnias, kommunistide tugevnemine Venemaal… Nõustun
nendega, kes ütlevad, et Clinton ei pööranud esimese ametiaja alguses Euroopale ja
välispoliitikale laiemalt eriti suurt tähelepanu. Mis on ka teatud piirini mõistetav:
külm sõda oli ju lõppenud, retoorika „it’s the economy, stupid”1 jne.
Mis meie tegevust puudutab, siis siin polnud küll mingeid erisusi parteiliine
pidi. Teadsime, kes on meie toetajad, teadsime, kellega rääkida. Tundsime vastaste
argumente: vene vähemus, Venemaa pahandamine, geograafiast tulenev ebapiisav
sõjaline kaitstavus jm. Töötasime ühe retoorikaga. Kindlasti tahtsime muuta ste-
reotüüpi, et kõik ida-eurooplased toetaks justkui vabariiklasi. Mõned meie suuri-
mad toetajad olid demokraadid, näiteks senaatorid Dick Durbin ja Robert Byrd.
Keda veel mõjukatest toetajatest esile tooksite?
Kahtlemata senaator Dick Lugari vabariiklaste hulgast. Äärmiselt abivalmis oli
tema tollane kabinetiülem. Lisaks Joe Biden, tänane asepresident. Muidugi ase-
president Al Gore ja hilisematest aastatest kindlasti välisminister Madeleine
Albright. Palju oli toetust tippametnike tasandil, kelle hulgast tooksin esile Clintoni
esimese julgeolekunõuniku Anthony Lake’i ja asevälisminister Lawrence Eagle-
burgeri, kes juba 1992. aasta suvel Oslos arvas, et „me peaksime mõtlema alliansi
laienemise võimalusele”. Alates 1996. aastast oli meie vahest aktiivseimad toetajad
Bruce Jackson ning tema juhitud parteideülene huvigrupp USA NATO komitee.
Ning kaaluka arvajana tuntud Zbigniew Brzezinski kindlasti.
1996.–1998. aastal tugevnes USAs ka vastuseis NATO laienemisele. Kui palju puutusite
kokku selliste huvigruppidega nagu Coalition Against NATO Expansionism, isolatsio-
nistlike vaadetega libertaarlaste või vasakpoolsete rahuliikumistega? Ühed rõhutasid
laienemise ressursiaspekte, teised Venemaaga parema läbisaamise eeliseid.
Need olid siiski äärmiselt marginaalsed nähtused, mistõttu me saatkonnas oma
aega nendele väga ei kulutanud. Mis Venemaa kaasamist puudutab, siis nn Russia
first2 poliitika arhitektiks oli Riigidepartemangus tollal Strobe Talbott, Clintonile
väga lähedal seisev diplomaat, kes aktiivselt Venemaa moderniseerimist toetas ja
1 See on majandus, lollpea. (Ingl k)
2 Venemaa eelkõige. (Ingl k)
NATO laienemine muutus Washingtonis parteiliseks teemaks 1994. aastal, mil vaba-
riiklased tulid Kongressi vahevalimistele platvormiga „Contract with America”, mis
muu hulgas toetas sõnaselgelt NATO laienemist Višegradi riikidesse. Kas Eesti tegevus
parteide suunal eristus kuidagi?
On selge, et mitmes Ühendriikide osariigis on arvestatavad Kesk-Euroopa kogu-
konnad, millega kogenud USA poliitikud oma platvormi kokku pannes arvestavad.
1990. aastatel oli see väga mõjukas elektoraat. Mis vabariiklaste programmi puu-
tub, siis siin peegeldub ka kriitika Clintoni esimese ametiaja suhtes: läbikukkumi-
ne Somaalias, kaos Bosnias, kommunistide tugevnemine Venemaal… Nõustun
nendega, kes ütlevad, et Clinton ei pööranud esimese ametiaja alguses Euroopale ja
välispoliitikale laiemalt eriti suurt tähelepanu. Mis on ka teatud piirini mõistetav:
külm sõda oli ju lõppenud, retoorika „it’s the economy, stupid”1 jne.
Mis meie tegevust puudutab, siis siin polnud küll mingeid erisusi parteiliine
pidi. Teadsime, kes on meie toetajad, teadsime, kellega rääkida. Tundsime vastaste
argumente: vene vähemus, Venemaa pahandamine, geograafiast tulenev ebapiisav
sõjaline kaitstavus jm. Töötasime ühe retoorikaga. Kindlasti tahtsime muuta ste-
reotüüpi, et kõik ida-eurooplased toetaks justkui vabariiklasi. Mõned meie suuri-
mad toetajad olid demokraadid, näiteks senaatorid Dick Durbin ja Robert Byrd.
Keda veel mõjukatest toetajatest esile tooksite?
Kahtlemata senaator Dick Lugari vabariiklaste hulgast. Äärmiselt abivalmis oli
tema tollane kabinetiülem. Lisaks Joe Biden, tänane asepresident. Muidugi ase-
president Al Gore ja hilisematest aastatest kindlasti välisminister Madeleine
Albright. Palju oli toetust tippametnike tasandil, kelle hulgast tooksin esile Clintoni
esimese julgeolekunõuniku Anthony Lake’i ja asevälisminister Lawrence Eagle-
burgeri, kes juba 1992. aasta suvel Oslos arvas, et „me peaksime mõtlema alliansi
laienemise võimalusele”. Alates 1996. aastast oli meie vahest aktiivseimad toetajad
Bruce Jackson ning tema juhitud parteideülene huvigrupp USA NATO komitee.
Ning kaaluka arvajana tuntud Zbigniew Brzezinski kindlasti.
1996.–1998. aastal tugevnes USAs ka vastuseis NATO laienemisele. Kui palju puutusite
kokku selliste huvigruppidega nagu Coalition Against NATO Expansionism, isolatsio-
nistlike vaadetega libertaarlaste või vasakpoolsete rahuliikumistega? Ühed rõhutasid
laienemise ressursiaspekte, teised Venemaaga parema läbisaamise eeliseid.
Need olid siiski äärmiselt marginaalsed nähtused, mistõttu me saatkonnas oma
aega nendele väga ei kulutanud. Mis Venemaa kaasamist puudutab, siis nn Russia
first2 poliitika arhitektiks oli Riigidepartemangus tollal Strobe Talbott, Clintonile
väga lähedal seisev diplomaat, kes aktiivselt Venemaa moderniseerimist toetas ja
1 See on majandus, lollpea. (Ingl k)
2 Venemaa eelkõige. (Ingl k)
