Page 3 - nato_web
P. 3
Eesti NATO lugu. 1991–2004
Jeltsinile panustas. Sellesse konteksti ei mahtunud NATO laienemine Kesk-Euroo-
passe, aga eriti endistesse liiduvabariikidesse absoluutselt. Ärgem unustagem, et
võitlesime aastaid ka selle nimel, et Eesti Vabariigi tagant kaoks kategooria „endi-
ne Nõukogude Liit”. Umbes 1996. aastaks oli administratsioonis siiski, meie õn-
neks, kujunenud omalaadne „kahe tee” lähenemine. Nii et kui Jeltsin, olles hirmul
kommunistide võimaliku edu pärast 1996. aasta valimistel Venemaal, palus Clinto-
nit, et too NATO laienemist aeglustaks, ütles viimane: „Ei kiirenda, ei aeglusta. Me
jätkame kindlal, mõõdetud sammul.”
Olete Eesti 1990. aastate välis- ja julgeolekupoliitilisi valikuid kirjeldanud raamatus
„Teine tulemine” pealkirja all „Kuidas vältida topelt ei-d?”. Lühidalt kokku võetuna
kujunes Teie välisministriks oleku ajal järgmine operatiivplaan: prioriteet on EL,
NATOsse saame ainult ELi kaudu.
1995. aastal Washingtonis asevälisminister Holbrooke’iga kohtudes ütles viimane
mulle nelja silma all otsekoheselt: unustage NATO liikmesus, pingutage aga ELi
suunal, teil on võimalus. NATOsse saate ainult siis, kui olete ELis sees. Ta lisas veel,
et Eestit aitaks see, kui te rebiks end teistest Balti riikidest lahti. Nii et üldine meel-
sus Balti riikide NATO küsimuses oli neil aastatel Ameerikas ja veel enam Lääne-
Euroopas eitav. See oli selgelt tuntav hoiak. Küll aga oli meil võimalus oma reformi-
meelsust ja läänelikkust demonstreerida ELi suunal. Kopenhaageni tippkohtumi-
sel 1993. aastal olid ELi riigid kokku leppinud objektiivsetes kriteeriumides liituda
soovivate riikide jaoks, mis tähendas, et kehtis selge mõõdupuu kodutöö osas. See
andis meile võimaluse. Sellest lähtudes otsustasin välisministriks saades vastava
tegevusplaani ka selgelt sõnastada. Kõik meie diplomaadid ei nõustunud sellega,
NATO-le loodeti ju kõvasti, aga tagantjärele hinnates tegime õigesti. NATO ei saa-
nud meile enam öelda ei, kui kord olime kodutöö ära teinud ja Euroopa Liiduga lii-
tumas. USA mõtles aga meiesuguste vaigistamiseks välja rahupartnerlusprogram-
mi, sellise lahja partnerlusformaadi, millel aga reaalse liikmestaatusega mingit
pistmist pole.
Taanit teati 1990. aastatel kui Balti riikide mitteametlikku eestkostjat Brüsselis. Liitla-
sena on meie põhisuunad NATOs ühtinud rohkem Norraga. Kuidas seda seletada?
Taani toetus meile oli tõepoolest väga oluline. Tagantjärele on selgeks saanud, et
nad võitlesid Brüsselis meie eest nagu lõvid. Kui Soome ja Rootsi hakkasid meid
toetama seejärel, kui me hakkasime eeskätt Euroopa Liitu püüdlema, ja NATO osas
kortsutasid kulmu, siis Taani survestas meile soodsalt mõlemaid organisatsioone.
On ilmselt loomulik, et nüüd, kui Balti riigid on küpsed liitlased, on Taanil teised
prioriteedid. Norra, tulenevalt oma geograafiast ja ajaloost, on rohkem panustanud
kollektiivkaitsele. Mõlemad riigid on siiski mures Arktika arengute pärast ning see
omakorda nõuab ka alliansilt territoriaalsemat suunitlust. Norra sarnane mõtlemi-
ne meiega, eriti NATO põhirollide mõtestamisel, on aga tõesti märkimisväärne.
Jeltsinile panustas. Sellesse konteksti ei mahtunud NATO laienemine Kesk-Euroo-
passe, aga eriti endistesse liiduvabariikidesse absoluutselt. Ärgem unustagem, et
võitlesime aastaid ka selle nimel, et Eesti Vabariigi tagant kaoks kategooria „endi-
ne Nõukogude Liit”. Umbes 1996. aastaks oli administratsioonis siiski, meie õn-
neks, kujunenud omalaadne „kahe tee” lähenemine. Nii et kui Jeltsin, olles hirmul
kommunistide võimaliku edu pärast 1996. aasta valimistel Venemaal, palus Clinto-
nit, et too NATO laienemist aeglustaks, ütles viimane: „Ei kiirenda, ei aeglusta. Me
jätkame kindlal, mõõdetud sammul.”
Olete Eesti 1990. aastate välis- ja julgeolekupoliitilisi valikuid kirjeldanud raamatus
„Teine tulemine” pealkirja all „Kuidas vältida topelt ei-d?”. Lühidalt kokku võetuna
kujunes Teie välisministriks oleku ajal järgmine operatiivplaan: prioriteet on EL,
NATOsse saame ainult ELi kaudu.
1995. aastal Washingtonis asevälisminister Holbrooke’iga kohtudes ütles viimane
mulle nelja silma all otsekoheselt: unustage NATO liikmesus, pingutage aga ELi
suunal, teil on võimalus. NATOsse saate ainult siis, kui olete ELis sees. Ta lisas veel,
et Eestit aitaks see, kui te rebiks end teistest Balti riikidest lahti. Nii et üldine meel-
sus Balti riikide NATO küsimuses oli neil aastatel Ameerikas ja veel enam Lääne-
Euroopas eitav. See oli selgelt tuntav hoiak. Küll aga oli meil võimalus oma reformi-
meelsust ja läänelikkust demonstreerida ELi suunal. Kopenhaageni tippkohtumi-
sel 1993. aastal olid ELi riigid kokku leppinud objektiivsetes kriteeriumides liituda
soovivate riikide jaoks, mis tähendas, et kehtis selge mõõdupuu kodutöö osas. See
andis meile võimaluse. Sellest lähtudes otsustasin välisministriks saades vastava
tegevusplaani ka selgelt sõnastada. Kõik meie diplomaadid ei nõustunud sellega,
NATO-le loodeti ju kõvasti, aga tagantjärele hinnates tegime õigesti. NATO ei saa-
nud meile enam öelda ei, kui kord olime kodutöö ära teinud ja Euroopa Liiduga lii-
tumas. USA mõtles aga meiesuguste vaigistamiseks välja rahupartnerlusprogram-
mi, sellise lahja partnerlusformaadi, millel aga reaalse liikmestaatusega mingit
pistmist pole.
Taanit teati 1990. aastatel kui Balti riikide mitteametlikku eestkostjat Brüsselis. Liitla-
sena on meie põhisuunad NATOs ühtinud rohkem Norraga. Kuidas seda seletada?
Taani toetus meile oli tõepoolest väga oluline. Tagantjärele on selgeks saanud, et
nad võitlesid Brüsselis meie eest nagu lõvid. Kui Soome ja Rootsi hakkasid meid
toetama seejärel, kui me hakkasime eeskätt Euroopa Liitu püüdlema, ja NATO osas
kortsutasid kulmu, siis Taani survestas meile soodsalt mõlemaid organisatsioone.
On ilmselt loomulik, et nüüd, kui Balti riigid on küpsed liitlased, on Taanil teised
prioriteedid. Norra, tulenevalt oma geograafiast ja ajaloost, on rohkem panustanud
kollektiivkaitsele. Mõlemad riigid on siiski mures Arktika arengute pärast ning see
omakorda nõuab ka alliansilt territoriaalsemat suunitlust. Norra sarnane mõtlemi-
ne meiega, eriti NATO põhirollide mõtestamisel, on aga tõesti märkimisväärne.
