Page 3 - nato_web
P. 3
NATOga liitumise eeltingimus – reformid
Partnerluseesmärgi PG G0028 tulemusel koostas ja kinnitas valitsus sügisel
2002 arengukava „Kaitsejõudude arengueesmärgid kuni aastani 2015” (edaspidi
„arengukava 2015”)1. Selle kohaselt pidi kaitsevägi olema „tagatud modernse rel-
vastuse ja varustusega, olema mobiilne nii Eesti-siseselt kui ka väljaspool ning eel-
kõige tagama piisava sõjalise valmisoleku”. Planeeritav struktuur pidi välja arenda-
tama kolmes etapis: aastaks 2006 kaitseväe operatiivstruktuuri ning väljaõppe- ja
administratiivstruktuuri põhielemendid, aastaks 2010 pidi olema lõpetatud relvas-
tuse ja varustuse moderniseerimine ning loodud minimaalne mobilisatsiooniv aru.
Aastaks 2015 pidi olema lõpetatud mobilisatsioonivaru loomine kogu kaitsejõudu-
de struktuurile.
Seejuures pidi kaitseväe struktuuri maaväekomponenti kuuluma üks jalaväe-
brigaad, sh ümberpaigutatavad üksused, kuus territoriaalpataljoni, kompanii-
suurused üksused ja tagalapataljonid. Õhuväekomponenti pidi kuuluma õhuseire-
divisjon ja lennubaas. Mereväekomponent pidi tagama nii miinitõrjevõime kui ka
miiniveeskamisvõime. Koos logistiliste toetusüksustega pidi operatiivstruktuuri
koosseisu kuuluma maksimaalselt 21 000 inimest.
NATO juhitud operatsioonideks pidi Eesti olema valmis eraldama kergejala-
väepataljoni (alates 2005. aastast), ühe miinitõrjelaeva ning ühe miinitõrje staabi-
ja toetuslaeva. Nendele lisandusid ka sõjaväepolitsei ja demineerimisvõimed.
Arvestades planeeritava 21 000-mehelise väestruktuuri märkimisväärset maaväe-
kesksust sisaldas panus NATOsse proportsionaalselt rohkem mereväevõimeid. Nii
juhtuski aasta pärast NATOga liitumist, et 2005. aasta maist kuni 2006. aasta märt-
sini oli EML Admiral Pitka NATO kiirreageerimisjõududesse kuuluva miini-
tõrjeeskaadri staabi- ja toetuslaev ning ühtlasi selle lipulaev. Admiral Pitka oli esime-
ne Balti riigi mereväe laev, mis osales NATO miinitõrjeeskaadri tegevuses, ja esi-
mene Eesti kaitseväe üksus, mis osales NATO kiirreageerimisjõudude tegevuses.
NATO hinnangul oli aga arengukava 2015 liiga ambitsioonikas, liiga Eesti-
keskne ega arvestanud piisaval määral kollektiivkaitse vajadusi. Seetõttu soovisid
NATO kaitseplaneerijad, et Eesti vaataks veel korra üle oma senised plaanid.
Reformide ajakavasse lisati seetõttu kohustus liitumise ajaks uuesti üle hinnata
oma sõjalise kaitse strateegiline kava ja väestruktuur, keskendudes panusele
NATOsse, vastuvõtva riigi toetuse tagamisele, territoriaalüksuste vähendamisele ja
siseministeeriumi rolli täpsustamisele riigikaitses.
Eesti kinnitas reformide ajakavas, et kaitsekulutused on võrdsed 2%-ga sisema-
janduse kogup roduktist (SKP), ning viitas Eesti sõjalise kaitse strateegilisele kavale,
mille kohaselt riik hoiab kaitsekulud jätkuvalt sellel tasemel. Paraku ei olnud Eesti
kaitse-eelarve määratlus kooskõlas NATO kaitsekulutuste definitsiooniga ja sisuli-
selt oli kaitse-eelarve üles blufitud. Eesti kinnitatud kaitse-eelarve ei küündinud
1 Vabariigi Valitsuse 06.09.2002 korraldus nr 596.
Partnerluseesmärgi PG G0028 tulemusel koostas ja kinnitas valitsus sügisel
2002 arengukava „Kaitsejõudude arengueesmärgid kuni aastani 2015” (edaspidi
„arengukava 2015”)1. Selle kohaselt pidi kaitsevägi olema „tagatud modernse rel-
vastuse ja varustusega, olema mobiilne nii Eesti-siseselt kui ka väljaspool ning eel-
kõige tagama piisava sõjalise valmisoleku”. Planeeritav struktuur pidi välja arenda-
tama kolmes etapis: aastaks 2006 kaitseväe operatiivstruktuuri ning väljaõppe- ja
administratiivstruktuuri põhielemendid, aastaks 2010 pidi olema lõpetatud relvas-
tuse ja varustuse moderniseerimine ning loodud minimaalne mobilisatsiooniv aru.
Aastaks 2015 pidi olema lõpetatud mobilisatsioonivaru loomine kogu kaitsejõudu-
de struktuurile.
Seejuures pidi kaitseväe struktuuri maaväekomponenti kuuluma üks jalaväe-
brigaad, sh ümberpaigutatavad üksused, kuus territoriaalpataljoni, kompanii-
suurused üksused ja tagalapataljonid. Õhuväekomponenti pidi kuuluma õhuseire-
divisjon ja lennubaas. Mereväekomponent pidi tagama nii miinitõrjevõime kui ka
miiniveeskamisvõime. Koos logistiliste toetusüksustega pidi operatiivstruktuuri
koosseisu kuuluma maksimaalselt 21 000 inimest.
NATO juhitud operatsioonideks pidi Eesti olema valmis eraldama kergejala-
väepataljoni (alates 2005. aastast), ühe miinitõrjelaeva ning ühe miinitõrje staabi-
ja toetuslaeva. Nendele lisandusid ka sõjaväepolitsei ja demineerimisvõimed.
Arvestades planeeritava 21 000-mehelise väestruktuuri märkimisväärset maaväe-
kesksust sisaldas panus NATOsse proportsionaalselt rohkem mereväevõimeid. Nii
juhtuski aasta pärast NATOga liitumist, et 2005. aasta maist kuni 2006. aasta märt-
sini oli EML Admiral Pitka NATO kiirreageerimisjõududesse kuuluva miini-
tõrjeeskaadri staabi- ja toetuslaev ning ühtlasi selle lipulaev. Admiral Pitka oli esime-
ne Balti riigi mereväe laev, mis osales NATO miinitõrjeeskaadri tegevuses, ja esi-
mene Eesti kaitseväe üksus, mis osales NATO kiirreageerimisjõudude tegevuses.
NATO hinnangul oli aga arengukava 2015 liiga ambitsioonikas, liiga Eesti-
keskne ega arvestanud piisaval määral kollektiivkaitse vajadusi. Seetõttu soovisid
NATO kaitseplaneerijad, et Eesti vaataks veel korra üle oma senised plaanid.
Reformide ajakavasse lisati seetõttu kohustus liitumise ajaks uuesti üle hinnata
oma sõjalise kaitse strateegiline kava ja väestruktuur, keskendudes panusele
NATOsse, vastuvõtva riigi toetuse tagamisele, territoriaalüksuste vähendamisele ja
siseministeeriumi rolli täpsustamisele riigikaitses.
Eesti kinnitas reformide ajakavas, et kaitsekulutused on võrdsed 2%-ga sisema-
janduse kogup roduktist (SKP), ning viitas Eesti sõjalise kaitse strateegilisele kavale,
mille kohaselt riik hoiab kaitsekulud jätkuvalt sellel tasemel. Paraku ei olnud Eesti
kaitse-eelarve määratlus kooskõlas NATO kaitsekulutuste definitsiooniga ja sisuli-
selt oli kaitse-eelarve üles blufitud. Eesti kinnitatud kaitse-eelarve ei küündinud
1 Vabariigi Valitsuse 06.09.2002 korraldus nr 596.
