Page 2 - nato_web
P. 2
Eesti NATO lugu. 1991–2004
Reformide ajakava kohustused
Reformide ajakava järgis aastaprogrammide ülesehitust ja oli seega jaotatud viide
peatükki, mis käsitlesid poliitilisi ja majanduslikke küsimusi, riigikaitselisi ja sõja-
lisi küsimusi, ressursiküsimusi, julgeolekuküsimusi ning õigusküsimusi.
Poliitilised ja majanduslikud küsimused
Esimene peatükk käsitles poliitilisi teemasid nagu rahvusvähemuste integratsioo-
niprotsessi jätkumine, tsiviilkontrolli tagamine relvajõudude üle, üldsuse infor-
meeritus ja toetus Eesti NATO liikmesusele ja alliansi eesmärkidele, võitlus kor-
ruptsiooniga, reformide läbiviimiseks vajamineva haldussuutlikkuse tagamine,
kodu- ja välismaine makromajanduslik stabiilsus, majandusreformid, erastamine
ning kaitsekulutuste makromajanduslik baas. Ajakavas kirjeldati üksikasjalikult
meetmeid, mille eesmärk oli suurendada NATOga liituva riigi sisemist stabiilsust
ja jätkusuutlikkust. Sarnaselt käsitleti avalikkuse informeerimist, sest tagada tuli
toetus Eesti liikmeksolemisele NATOs ning üldsuse informeeritus NATO eesmär-
kidest ja liikmeksolekuga seonduvast. Seoses korruptsioonivastase võitlusega mär-
giti reformide ajakavas, et Transparency Internationali iga-aastane korruptsiooni-
tajumise indeks paigutas Eesti 102 uuritud riigi hulgas 29. kohale, pidades Eestit
kõige vähem korrumpeerunud riigiks Kesk- ja Ida-Euroopas. Eesti oli just tõusnud
Maailma Majandusfoorumi konkurentsinimekirjas kolme koha võrra – 26. kohale,
ning maareform oli lõpusirgel ja pidi viidama lõpule kahe aasta jooksul. Napi-
sõnaliselt käsitleti peatükis tsiviilkontrolli relvajõudude üle.
Riigikaitselised ja sõjalised küsimused
Oluline osa sellest peatükist tugines otsustele, mis olid tehtud aastatel 2001–2002
seoses kaitseväe esimeste arenguplaanide koostamise ja kinnitamisega. Eesti oli
mõni aasta varem saanud NATO-lt partnerluseesmärgi PG G0028, mille täitmine
pidi kindlustama, et kaitseväe struktuur oleks suuteline andma „NATOga liitumi-
se järel olulise panuse riigi kaitsele ning tõhusa ja võrreldava panuse teiste liitlaste
kaitsele”. Viimasel kümnel aastal on siseriiklik debatt sageli keskendunud Eesti pa-
nusele NATO kollektiivkaitsesse ja võimalikule vastuolule ühest küljest nüüdisaeg-
sete ja igakülgselt kasutatavate väeüksuste ning teisest küljest Eesti iseseisvaks kait-
sevõimeks vajalike väeüksuste vahel. Selle partnerluseesmärgiga oli NATO vara-
kult ja selgelt sõnastanud tulevasele liikmesriigile ülesande tagada, et Eesti kaitse-
eelarve eest arendataks välja selline väestruktuur, mis reaalselt suudaks anda oluli-
se panuse nii Eesti enda kui ka liitlaste kaitsmiseks. Põhjuseks oli asjaolu, et
1990. aastate lõpus keskendus Eesti kaitsevägi rahuaegsele ajateenijate väljaõppele,
samal ajal kui üksnes paberil eksisteeriva sõjaaegse reservväe mobilisatsiooni ja
varustamise ettevalmistamiseks ei olnud praktiliselt midagi ette võetud. Paber-
tiigrist oli vaja vormida reaalselt kasutatav sõjaline jõud.
Reformide ajakava kohustused
Reformide ajakava järgis aastaprogrammide ülesehitust ja oli seega jaotatud viide
peatükki, mis käsitlesid poliitilisi ja majanduslikke küsimusi, riigikaitselisi ja sõja-
lisi küsimusi, ressursiküsimusi, julgeolekuküsimusi ning õigusküsimusi.
Poliitilised ja majanduslikud küsimused
Esimene peatükk käsitles poliitilisi teemasid nagu rahvusvähemuste integratsioo-
niprotsessi jätkumine, tsiviilkontrolli tagamine relvajõudude üle, üldsuse infor-
meeritus ja toetus Eesti NATO liikmesusele ja alliansi eesmärkidele, võitlus kor-
ruptsiooniga, reformide läbiviimiseks vajamineva haldussuutlikkuse tagamine,
kodu- ja välismaine makromajanduslik stabiilsus, majandusreformid, erastamine
ning kaitsekulutuste makromajanduslik baas. Ajakavas kirjeldati üksikasjalikult
meetmeid, mille eesmärk oli suurendada NATOga liituva riigi sisemist stabiilsust
ja jätkusuutlikkust. Sarnaselt käsitleti avalikkuse informeerimist, sest tagada tuli
toetus Eesti liikmeksolemisele NATOs ning üldsuse informeeritus NATO eesmär-
kidest ja liikmeksolekuga seonduvast. Seoses korruptsioonivastase võitlusega mär-
giti reformide ajakavas, et Transparency Internationali iga-aastane korruptsiooni-
tajumise indeks paigutas Eesti 102 uuritud riigi hulgas 29. kohale, pidades Eestit
kõige vähem korrumpeerunud riigiks Kesk- ja Ida-Euroopas. Eesti oli just tõusnud
Maailma Majandusfoorumi konkurentsinimekirjas kolme koha võrra – 26. kohale,
ning maareform oli lõpusirgel ja pidi viidama lõpule kahe aasta jooksul. Napi-
sõnaliselt käsitleti peatükis tsiviilkontrolli relvajõudude üle.
Riigikaitselised ja sõjalised küsimused
Oluline osa sellest peatükist tugines otsustele, mis olid tehtud aastatel 2001–2002
seoses kaitseväe esimeste arenguplaanide koostamise ja kinnitamisega. Eesti oli
mõni aasta varem saanud NATO-lt partnerluseesmärgi PG G0028, mille täitmine
pidi kindlustama, et kaitseväe struktuur oleks suuteline andma „NATOga liitumi-
se järel olulise panuse riigi kaitsele ning tõhusa ja võrreldava panuse teiste liitlaste
kaitsele”. Viimasel kümnel aastal on siseriiklik debatt sageli keskendunud Eesti pa-
nusele NATO kollektiivkaitsesse ja võimalikule vastuolule ühest küljest nüüdisaeg-
sete ja igakülgselt kasutatavate väeüksuste ning teisest küljest Eesti iseseisvaks kait-
sevõimeks vajalike väeüksuste vahel. Selle partnerluseesmärgiga oli NATO vara-
kult ja selgelt sõnastanud tulevasele liikmesriigile ülesande tagada, et Eesti kaitse-
eelarve eest arendataks välja selline väestruktuur, mis reaalselt suudaks anda oluli-
se panuse nii Eesti enda kui ka liitlaste kaitsmiseks. Põhjuseks oli asjaolu, et
1990. aastate lõpus keskendus Eesti kaitsevägi rahuaegsele ajateenijate väljaõppele,
samal ajal kui üksnes paberil eksisteeriva sõjaaegse reservväe mobilisatsiooni ja
varustamise ettevalmistamiseks ei olnud praktiliselt midagi ette võetud. Paber-
tiigrist oli vaja vormida reaalselt kasutatav sõjaline jõud.
