Page 5 - nato_web

Ajakirjanikust NATOga liitumise eest vastutavaks asekantsleriks

Nii sattusingi Põhja-Atlandi Nõukogu laua taha, esialgu küll mitte täisliikme
alfabeetilisele kohale taanlase ja prantslase vahel, vaid tulevaste liikmete toolide-
rivvi, mis siiski asus laua ääres. Toonasele peasekretärile lord Robertsonile oli see
hetk ilmselt midagi ajaloolist. Nimelt teatas ta, et ka kõige julgemas unenäos ei
oleks ta kunagi ette näinud seda, et istub NATO peasekretärina ühe NATO koos-
olekulaua taga koos Nõukogude armee endise reservohvitseriga, kes ma paraku ju
olin. Aga polnud midagi parata, lord pidi uue olukorraga kohanema ja poliitikule
ei ole vaja kohanemisoskust õpetada.

Algas neli aastat kestev NATO peakorteri ajajärk minu elus ja selle aja jooksul
juhtus nii mõndagi, kuid see jäägu mõne teise loo tarbeks mälumärkmikusse va-
ruks. Ajakirjanikust oli saanud mitte ainult välisministeeriumi NATO ja julgeoleku-
poliitikaga tegelev asekantsler, vaid ka suursaadik NATOs. Kentsakas lugu, kas
pole. Ja tänase päevani ei ole see kõige ebadiplomaatilisem isik Toomas Hendrik
Ilvese tuttavate seas diplomaatiast välja saanud. Mis teha, „takava c’est la vie”,
nagu ütleks algkoolis prantsuse keelt õppinud vene inimene...