Page 4 - nato_web
P. 4
Eesti NATO lugu. 1991–2004
kuid olgem ausad – mõni on siiski alati võrdsem. Ja NATO puhul kuulati siiski
Washingtoni häält palju suurema tähelepanuga kui mõne Euroopa riigi häält. Oo-
keani taga oli teatav laienemismeelne seltskond, kes meid igati nõu ja jõuga abistas.
Eesti palkas ka ühe PR-firma meie huve esindama. Sama tegid ka teised kandidaat-
riigid. Odav see ei olnud, kuid sealses ühiskonnas kindlasti kasulik. Kohati tuli
küll meie palgatud esindajate indu jahutada, kui nad liiga aktiivseks või käskivaks
kippusid muutuma, aga muidu saime hästi läbi. Nende asi oli Atlandi taga kongres-
mene mõjutada ja meid nõustada, kuidas kellegagi suhelda, samuti aeg-ajalt vajali-
ku tonaalsusega kirjatükke meediasse sokutada ja muud sellist nipet-näpet, mida
sellised firmad sellistes olukordades ikka teevad. Washingtoni toetav suhtumine
püsis igatahes kindlana, kuigi seda kindlust tuli regulaarselt ja igaks juhuks toita.
Diplomaatias on ikka aeg-ajalt hetki, kus tuleb valikuid teha ja hiljem tehtu eest
sõimata saada. See käib, nagu öeldakse, palga sisse. Üks selliseid olukordi, kus tuli
valida, kas anda ameeriklastele omapoolset toetust või mitte, saabus Iraagi sõja eel.
Jutt on nn Vilniuse grupi avaldusest Iraagi massihävitusrelvade väidetava prog-
rammi teemal, mille pärast Villu Reiljan nõudis minu ametist lahkumist ja mida
on mulle veel aastaid hiljemgi ette heidetud. Tegelikult ei olnud tegemist meie Iraa-
gi sõtta minekut otsustava avaldusega, sellest ei olnud seal juttugi ja tekst sarnanes
paljuski pisut varem ilmunud kaheksa Lääne-Euroopa riigi avaldusega. See koosta-
ti Washingtonis saatkondadevahelises suhtluses ja pealinnadega kooskõlastati seda
e-posti teel. Meie soovisime viimasesse tekstivarianti sisse viia teatud parandusi,
mis muutnuks teksti USA esitatud ja Iraagi plaane justkui kinnitavaid tõendeid
puudutava osa vähem kategooriliseks. Nimelt ei tundunud need tõendid mulle nii
veenvad, kui väideti. Paraku oli üks kümnest kandidaatriigist teksti juba meedias-
se libistanud ja parandusettepanek jäi hiljaks... Hea õppetund sellest, millised või-
vad olla n-ö kaugjuhtimisega seotud ohud. Oli valida – kas astuda avaldusega liitu-
nute seast välja või jääda sellesse seltskonda. Sellist otsust saab langetada vaid polii-
tiline tasand. Arutasime asja peaminister Kallasega ja tema arvamus oli, et tagasi-
tõmbumine oleks liiga silmatorkav eemaldumine ja mõjuks meile Washingtonis
kindlasti negatiivselt. Seega jäime nende kümne hulka, kelle kohta tollane Prant-
susmaa president teadupärast ütles, et jätsime kasutamata hea võimaluse vait olla.
Lisaks Prantsusmaale oli Euroopas veel paar avaldusse kriitiliselt suhtuvat riiki,
kuid kokkuvõttes ei läinudki väga halvasti.
2003. aastal näis protsess juba üsna kindlalt rööbastel olevat ja kuna olin välis-
ministeeriumis töötamist käsitlenud projektina, siis eeldasin, et ega seda tööd enam
kauaks ei ole. Siis aga pakuti mulle, et läheksin NATOsse Eesti suursaadikuks ja
saaksin ühtlasi Eesti esimeseks alaliseks esindajaks Põhja-Atlandi Nõukogus
(NAC). Kaalusin pisut ja leidsin, et kui juba trumm on läinud, siis mingu pulgad
kah takka järele. Võib-olla oli tegemist ka alateadliku auahnusega – ei oska öelda.
Aga väike himu NATOt seestpoolt vaadata oli küll olemas.
kuid olgem ausad – mõni on siiski alati võrdsem. Ja NATO puhul kuulati siiski
Washingtoni häält palju suurema tähelepanuga kui mõne Euroopa riigi häält. Oo-
keani taga oli teatav laienemismeelne seltskond, kes meid igati nõu ja jõuga abistas.
Eesti palkas ka ühe PR-firma meie huve esindama. Sama tegid ka teised kandidaat-
riigid. Odav see ei olnud, kuid sealses ühiskonnas kindlasti kasulik. Kohati tuli
küll meie palgatud esindajate indu jahutada, kui nad liiga aktiivseks või käskivaks
kippusid muutuma, aga muidu saime hästi läbi. Nende asi oli Atlandi taga kongres-
mene mõjutada ja meid nõustada, kuidas kellegagi suhelda, samuti aeg-ajalt vajali-
ku tonaalsusega kirjatükke meediasse sokutada ja muud sellist nipet-näpet, mida
sellised firmad sellistes olukordades ikka teevad. Washingtoni toetav suhtumine
püsis igatahes kindlana, kuigi seda kindlust tuli regulaarselt ja igaks juhuks toita.
Diplomaatias on ikka aeg-ajalt hetki, kus tuleb valikuid teha ja hiljem tehtu eest
sõimata saada. See käib, nagu öeldakse, palga sisse. Üks selliseid olukordi, kus tuli
valida, kas anda ameeriklastele omapoolset toetust või mitte, saabus Iraagi sõja eel.
Jutt on nn Vilniuse grupi avaldusest Iraagi massihävitusrelvade väidetava prog-
rammi teemal, mille pärast Villu Reiljan nõudis minu ametist lahkumist ja mida
on mulle veel aastaid hiljemgi ette heidetud. Tegelikult ei olnud tegemist meie Iraa-
gi sõtta minekut otsustava avaldusega, sellest ei olnud seal juttugi ja tekst sarnanes
paljuski pisut varem ilmunud kaheksa Lääne-Euroopa riigi avaldusega. See koosta-
ti Washingtonis saatkondadevahelises suhtluses ja pealinnadega kooskõlastati seda
e-posti teel. Meie soovisime viimasesse tekstivarianti sisse viia teatud parandusi,
mis muutnuks teksti USA esitatud ja Iraagi plaane justkui kinnitavaid tõendeid
puudutava osa vähem kategooriliseks. Nimelt ei tundunud need tõendid mulle nii
veenvad, kui väideti. Paraku oli üks kümnest kandidaatriigist teksti juba meedias-
se libistanud ja parandusettepanek jäi hiljaks... Hea õppetund sellest, millised või-
vad olla n-ö kaugjuhtimisega seotud ohud. Oli valida – kas astuda avaldusega liitu-
nute seast välja või jääda sellesse seltskonda. Sellist otsust saab langetada vaid polii-
tiline tasand. Arutasime asja peaminister Kallasega ja tema arvamus oli, et tagasi-
tõmbumine oleks liiga silmatorkav eemaldumine ja mõjuks meile Washingtonis
kindlasti negatiivselt. Seega jäime nende kümne hulka, kelle kohta tollane Prant-
susmaa president teadupärast ütles, et jätsime kasutamata hea võimaluse vait olla.
Lisaks Prantsusmaale oli Euroopas veel paar avaldusse kriitiliselt suhtuvat riiki,
kuid kokkuvõttes ei läinudki väga halvasti.
2003. aastal näis protsess juba üsna kindlalt rööbastel olevat ja kuna olin välis-
ministeeriumis töötamist käsitlenud projektina, siis eeldasin, et ega seda tööd enam
kauaks ei ole. Siis aga pakuti mulle, et läheksin NATOsse Eesti suursaadikuks ja
saaksin ühtlasi Eesti esimeseks alaliseks esindajaks Põhja-Atlandi Nõukogus
(NAC). Kaalusin pisut ja leidsin, et kui juba trumm on läinud, siis mingu pulgad
kah takka järele. Võib-olla oli tegemist ka alateadliku auahnusega – ei oska öelda.
Aga väike himu NATOt seestpoolt vaadata oli küll olemas.
