Page 3 - nato_web
P. 3
Ajakirjanikust NATOga liitumise eest vastutavaks asekantsleriks
tervikuna ning teiseks propaganda ehk võimaliku liikmestaatuse „müümine” nii
riigi sees kui ka rahvusvaheliselt. Selle rahvusvahelise „müügi” osas olime ilmselt
päris tublid – „mulli puhuda” me igal juhul oskasime. Probleem oli pigem selles,
kuidas võimalikult palju kahe jalaga maas püsida. Ega me neis küsimustes päris
ühel meelel ei olnud. Minu eesmärk oli vältida enesereklaamiga ülepingutamist,
pakkuda tulevastele liitlastele siiski võimalikult tõepärast infot ka siis, kui see ei
pruukinud meile kasulik olla. Osa poliitikuid ja kolleege arvas aga, et diplomaadi
ülesanne ongi „mulli puhumine” – eesmärk pühendab abinõu ja kõik teevad ju nii.
Õnneks ei irdunud meie retoorika tegelikkusest sedavõrd, et see oleks silma torga-
nud. Lisaks pakendasime oma teabe nii, et see oleks kergelt vaadatav ja seeditav –
ilusti köidetult ja CD ka kaasas, et oleks moodsam. Läks päris hästi kaubaks. Tänu
headele suhetele mitme liikmesriigiga saime näiteks enne oma aastaaruannete aru-
tamist nende küsimused eelnevalt kätte, et neile paslikud vastused valmis mõelda.
Kuid see töö käis peamiselt NATO peakorteris Brüsselis.
Eestis oli keskne tähtsus valitsuse kokku pandud NATOga liitumise ministrite
komisjonil. Selle tegevuses oli aga omakorda võtmetähtsusega peaminister, tol ajal
siis Mart Laar ja seejärel Siim Kallas. Otsuste saavutamiseks kujunes välja ka oma-
laadne metoodika – kõigepealt tuli peaministrile tema välisnõuniku kaudu saata
selge signaal, millist otsust oleks vaja. Kui tema selle nii-öelda omaks võttis, siis oli
suurem osa tööst tehtud. Komisjoni istungi ajal andis peaminister sellisel juhul as-
jaosalistele sõna, kuulas nad ära ja langetas „targa otsuse”, et see või teine minister
peab seda või teist tegema ja näiteks kahe nädala pärast tehtust ette kandma. Nii
mõnelegi ministrile ei pruukinud otsus meeldida, kuid peaministri selge ja kindel
käitumine ei jätnud erilist vingerdamisruumi...
Nii Euroopa Liidu kui ka NATO liikmesuse väljavaade oli tollal üleüldse üks
väga tugev stiimul, et vajalikke reforme läbi viia. Palju kasu oli ilmselt sellest, et sel-
gitasime nii iseendile kui ka rahvale asju võtmes, et neid reforme ja muudatusi on
meile niikuinii vaja, liitumisprotsessid muudavad nende tegemise lihtsalt struktu-
reeritumaks ja järjekindlamaks. Olen hiljem sedasama põhimõtet püüdnud selgi-
tada ka võimalikes tulevastes liikmesmaades, näiteks Ukrainas, Moldovas või
Gruusias, või neist maadest pärit õppuritele Eesti diplomaatide koolis.
Päris palju oli ka reisimist: kandidaatriikide kolleegidega tuli tegevust koos-
kõlastada, NATO liikmesriikide kolleegide juures Eestit reklaamida. Kolleegide
hulgas oli ka mitu päris värvikat tegelast. Märgin siinkohal ära vaid oma Leedu
kolleegi, kes oli minu ametiga võrreldaval ametipostil. Kui kandidaatriikide esin-
dajad kohtusid USA tollase välisministri Colin Powelliga, siis tutvustas leedukas
end algul nimepidi, kuid lisas: „Te võite mind muidugi kutsuda ka nii, nagu mind
kutsub Leedu rahvas – lihtsalt Mister NATO.”
Liitumiseelsel ajavahemikul olid meie jaoks kõige tähtsamad suhted USAga.
NATOs on kõigil liitlastel muidugi võrdsed võimalused ühist otsust blokeerida,
tervikuna ning teiseks propaganda ehk võimaliku liikmestaatuse „müümine” nii
riigi sees kui ka rahvusvaheliselt. Selle rahvusvahelise „müügi” osas olime ilmselt
päris tublid – „mulli puhuda” me igal juhul oskasime. Probleem oli pigem selles,
kuidas võimalikult palju kahe jalaga maas püsida. Ega me neis küsimustes päris
ühel meelel ei olnud. Minu eesmärk oli vältida enesereklaamiga ülepingutamist,
pakkuda tulevastele liitlastele siiski võimalikult tõepärast infot ka siis, kui see ei
pruukinud meile kasulik olla. Osa poliitikuid ja kolleege arvas aga, et diplomaadi
ülesanne ongi „mulli puhumine” – eesmärk pühendab abinõu ja kõik teevad ju nii.
Õnneks ei irdunud meie retoorika tegelikkusest sedavõrd, et see oleks silma torga-
nud. Lisaks pakendasime oma teabe nii, et see oleks kergelt vaadatav ja seeditav –
ilusti köidetult ja CD ka kaasas, et oleks moodsam. Läks päris hästi kaubaks. Tänu
headele suhetele mitme liikmesriigiga saime näiteks enne oma aastaaruannete aru-
tamist nende küsimused eelnevalt kätte, et neile paslikud vastused valmis mõelda.
Kuid see töö käis peamiselt NATO peakorteris Brüsselis.
Eestis oli keskne tähtsus valitsuse kokku pandud NATOga liitumise ministrite
komisjonil. Selle tegevuses oli aga omakorda võtmetähtsusega peaminister, tol ajal
siis Mart Laar ja seejärel Siim Kallas. Otsuste saavutamiseks kujunes välja ka oma-
laadne metoodika – kõigepealt tuli peaministrile tema välisnõuniku kaudu saata
selge signaal, millist otsust oleks vaja. Kui tema selle nii-öelda omaks võttis, siis oli
suurem osa tööst tehtud. Komisjoni istungi ajal andis peaminister sellisel juhul as-
jaosalistele sõna, kuulas nad ära ja langetas „targa otsuse”, et see või teine minister
peab seda või teist tegema ja näiteks kahe nädala pärast tehtust ette kandma. Nii
mõnelegi ministrile ei pruukinud otsus meeldida, kuid peaministri selge ja kindel
käitumine ei jätnud erilist vingerdamisruumi...
Nii Euroopa Liidu kui ka NATO liikmesuse väljavaade oli tollal üleüldse üks
väga tugev stiimul, et vajalikke reforme läbi viia. Palju kasu oli ilmselt sellest, et sel-
gitasime nii iseendile kui ka rahvale asju võtmes, et neid reforme ja muudatusi on
meile niikuinii vaja, liitumisprotsessid muudavad nende tegemise lihtsalt struktu-
reeritumaks ja järjekindlamaks. Olen hiljem sedasama põhimõtet püüdnud selgi-
tada ka võimalikes tulevastes liikmesmaades, näiteks Ukrainas, Moldovas või
Gruusias, või neist maadest pärit õppuritele Eesti diplomaatide koolis.
Päris palju oli ka reisimist: kandidaatriikide kolleegidega tuli tegevust koos-
kõlastada, NATO liikmesriikide kolleegide juures Eestit reklaamida. Kolleegide
hulgas oli ka mitu päris värvikat tegelast. Märgin siinkohal ära vaid oma Leedu
kolleegi, kes oli minu ametiga võrreldaval ametipostil. Kui kandidaatriikide esin-
dajad kohtusid USA tollase välisministri Colin Powelliga, siis tutvustas leedukas
end algul nimepidi, kuid lisas: „Te võite mind muidugi kutsuda ka nii, nagu mind
kutsub Leedu rahvas – lihtsalt Mister NATO.”
Liitumiseelsel ajavahemikul olid meie jaoks kõige tähtsamad suhted USAga.
NATOs on kõigil liitlastel muidugi võrdsed võimalused ühist otsust blokeerida,
