Page 2 - nato_web
P. 2
Eesti NATO lugu. 1991–2004
kolleegid ei olnud sinna kohe kuidagi jõudnud. Kuid eks seda oli ette arvata ja see-
pärast võtsin taolist kohati ilmnevat suhtumist loomulikuna. Pealegi nägin oma
tööd tähtajalisena – et tegemist on „Eesti NATOsse!” nime kandva projektiga, mil-
le lõppemisel pöördun tagasi ajakirjandusse.
Niisiis alustasin diplomaadikarjääri ja esimene asi oli tööandjaga töötingimus-
tes kokku leppida. Tööandjat esindas kantsler Indrek Tarand, kes teatas kohe talle
omasel laial joonel, et nende põhimõtte kohaselt maksavad nad majja tööle kutsu-
tuile vähemalt sama palka, mida inimene sai eelmises ametis, või isegi rohkem. Üt-
lesin siis Tarandile oma senise sissetuleku suuruse peatoimetaja kohal... Indrek
hakkas selle peale kätega vehkima ja hüüdis: „Oota, oota, ega me nüüd nii palju
ikka kah maksta ei saa, tule mõistusele!” Aga ega mina ei olnud ju seda küsinudki,
riigiametise minnes arvestasin kohe, et eks sissetulekus tuleb väikeseid muudatusi.
Ütlesin, et eks te makske palju saate, saan hakkama. Ja nii jäigi.
Järgnev aeg kujunes paljuski tihedateks esinemisteks. Nii NATO ühingu raa-
mes kui ka lihtsalt kutsete alusel sõitsin vist küll kogu Eesti risti ja põiki läbi. Kül-
lap see oli ka üks minu ministeeriumisse kutsumise põhjus – vaja oli jutupaunikut,
kes NATO asja reklaamiks ja selgitaks. Sattusin ka kohtadesse, kuhu muidu küll
asja ei oleks olnud. Nii näiteks oli üks NATO ühingu korraldatud loeng või kohtu-
mine kohaliku rahvaga määratud Sonda kultuurimajja. Kui kaks korraldajat ja
mina kokku arvata, siis ületasime publikut arvuliselt kolmekordselt, nimelt oli
kuulajaid kohale tulnud täpselt üks! Kuid kus häda kõige suurem, seal abi kõige
lähem – saali kõrval olevas toas lõpetas oma kogunemise kohalik kudumis-
ring. Kuna tädidel ilmselt kuhugi kiiret ei olnud, siis soostusid nad tulema saali
NATO-teemalist loengut kuulama. Loeng sai päästetud ja kohalikud tädid Eesti
kavade ja NATO olemuse osas valgustatud.
Omaette teema oli suhtlemine venekeelse elanikkonnaga – lugesin mitmel kor-
ral loenguid ka neile, nii Narvas ja Sillamäel kui ka mujal. Sillamäel oli muide väga
huvitav kuulajate seltskond – tegemist oli kohaliku poliitikahuviliste klubiga ja ühe
poisi teadmised rahvusvahelisest elust olid küll sellised, et ta võinuks ise minule
loengut pidada. Muidugi esines ka avalikult negatiivset suhtumist Eesti kavadesse
NATOga liituda. Tunda andis Venemaa telekanalite mõju, mida on tänini väga ras-
ke kui mitte võimatu tasakaalustada. Paradoksaalsel kombel oli aga venekeelse ela-
nikkonna seas ka tuliseid NATO pooldajaid. Nii näiteks nõudis üks venekeelne
kuulaja Narvas otse, et Eesti liituks NATOga võimalikult kiirelt. Ja esitas kohe ka
oma põhjenduse: „Siis tuleb siia Narva kindlasti ameeriklaste sõjaväebaas ja koha-
likud saavad seal tööd. Ma nõukaajal töötasin Nõukogude sõjaväebaasis, seega
vajalik kogemus olemas ja kui veel „baksides” (dollarites) korralikult makstakse,
läheb elu meil siin kiirelt heaks...”.
Nüüd neile aegadele tagasi vaadates tõusebki silme ette kaks paralleelset tege-
vussuunda – esiteks tegelikud ümberkorraldused nii kaitseväes kui ka ühiskonnas
kolleegid ei olnud sinna kohe kuidagi jõudnud. Kuid eks seda oli ette arvata ja see-
pärast võtsin taolist kohati ilmnevat suhtumist loomulikuna. Pealegi nägin oma
tööd tähtajalisena – et tegemist on „Eesti NATOsse!” nime kandva projektiga, mil-
le lõppemisel pöördun tagasi ajakirjandusse.
Niisiis alustasin diplomaadikarjääri ja esimene asi oli tööandjaga töötingimus-
tes kokku leppida. Tööandjat esindas kantsler Indrek Tarand, kes teatas kohe talle
omasel laial joonel, et nende põhimõtte kohaselt maksavad nad majja tööle kutsu-
tuile vähemalt sama palka, mida inimene sai eelmises ametis, või isegi rohkem. Üt-
lesin siis Tarandile oma senise sissetuleku suuruse peatoimetaja kohal... Indrek
hakkas selle peale kätega vehkima ja hüüdis: „Oota, oota, ega me nüüd nii palju
ikka kah maksta ei saa, tule mõistusele!” Aga ega mina ei olnud ju seda küsinudki,
riigiametise minnes arvestasin kohe, et eks sissetulekus tuleb väikeseid muudatusi.
Ütlesin, et eks te makske palju saate, saan hakkama. Ja nii jäigi.
Järgnev aeg kujunes paljuski tihedateks esinemisteks. Nii NATO ühingu raa-
mes kui ka lihtsalt kutsete alusel sõitsin vist küll kogu Eesti risti ja põiki läbi. Kül-
lap see oli ka üks minu ministeeriumisse kutsumise põhjus – vaja oli jutupaunikut,
kes NATO asja reklaamiks ja selgitaks. Sattusin ka kohtadesse, kuhu muidu küll
asja ei oleks olnud. Nii näiteks oli üks NATO ühingu korraldatud loeng või kohtu-
mine kohaliku rahvaga määratud Sonda kultuurimajja. Kui kaks korraldajat ja
mina kokku arvata, siis ületasime publikut arvuliselt kolmekordselt, nimelt oli
kuulajaid kohale tulnud täpselt üks! Kuid kus häda kõige suurem, seal abi kõige
lähem – saali kõrval olevas toas lõpetas oma kogunemise kohalik kudumis-
ring. Kuna tädidel ilmselt kuhugi kiiret ei olnud, siis soostusid nad tulema saali
NATO-teemalist loengut kuulama. Loeng sai päästetud ja kohalikud tädid Eesti
kavade ja NATO olemuse osas valgustatud.
Omaette teema oli suhtlemine venekeelse elanikkonnaga – lugesin mitmel kor-
ral loenguid ka neile, nii Narvas ja Sillamäel kui ka mujal. Sillamäel oli muide väga
huvitav kuulajate seltskond – tegemist oli kohaliku poliitikahuviliste klubiga ja ühe
poisi teadmised rahvusvahelisest elust olid küll sellised, et ta võinuks ise minule
loengut pidada. Muidugi esines ka avalikult negatiivset suhtumist Eesti kavadesse
NATOga liituda. Tunda andis Venemaa telekanalite mõju, mida on tänini väga ras-
ke kui mitte võimatu tasakaalustada. Paradoksaalsel kombel oli aga venekeelse ela-
nikkonna seas ka tuliseid NATO pooldajaid. Nii näiteks nõudis üks venekeelne
kuulaja Narvas otse, et Eesti liituks NATOga võimalikult kiirelt. Ja esitas kohe ka
oma põhjenduse: „Siis tuleb siia Narva kindlasti ameeriklaste sõjaväebaas ja koha-
likud saavad seal tööd. Ma nõukaajal töötasin Nõukogude sõjaväebaasis, seega
vajalik kogemus olemas ja kui veel „baksides” (dollarites) korralikult makstakse,
läheb elu meil siin kiirelt heaks...”.
Nüüd neile aegadele tagasi vaadates tõusebki silme ette kaks paralleelset tege-
vussuunda – esiteks tegelikud ümberkorraldused nii kaitseväes kui ka ühiskonnas
