Page 1 - nato_web
P. 1
Ajakirjanikust NATOga liitumise eest
vastutavaks asekantsleriks
Harri Tiido
Harri Tiido oli Kuku-raadio peatoimetaja 1997–2000;
välisministeeriumi asekantsler julgeolekupoliitika
alal 2000–2003; Eesti suursaadik NATO juures 2003–2007.
Ajakirjanikuna Eesti Raadios ja hiljem Kuku-raadios oli mul kindel põhimõte –
minust ei saa kunagi riigiametnikku ega diplomaati. Uskusin seda kuni 2000. aas-
ta kevadeni... Siis aga helises minu kui tollase Kuku-raadio peatoimetaja „klaas-
purgis” telefon. Helistas välisminister Toomas Hendrik Ilves, kellele olevat
hakanud närvidele käima Kuku-raadiost kostuv kriitika Eesti NATO-suunalise
poliitika kohta.
Toomas Hendrik Ilvesel oli mulle välja pakkuda kaks varianti – kas jään vait või
lähen ja hakkan selle asjaga ise tegelema... Vähemalt sellisena olen ma seda pööret
oma elus hiljem korduvalt seletanud ja võib-olla see just nii oligi.
Tegelikult tuli pakkumine asuda välisministeeriumi asekantslerina Eesti
NATO-suunalise askeldamisega tegelema lihtsalt väga sobival hetkel. Kuku oli
minu jaoks valmis saanud ja selle juhina ei olnud mul enam ideid, mida muuta või
paremaks teha. Kui sa aga enam midagi uut välja mõtelda ei oska, siis on aeg haka-
ta astuma. Saatuse tahtel tuli välisministri kõne mulle just sellise hingeseisundi
ajal. Kuku-raadio üks omanikke Rein Lang võttis asja rahulikult ja ütles, et eks ta
olnud kogu aeg arvanud, et varem või hiljem mind diplomaatiasse meelitatakse.
Välisministri kutse ise oli ehk rohkem imestamist väärt. Oli ta ju umbes neli
aastat varem mulle Washingtonis sünnipäevaks Kissingeri raamatut „Diplomacy”
kinkides sinna pühendusena kirjutanud: „Kõige ebadiplomaatilisemale inimesele,
keda ma tunnen”. Nüüd siis kutsus ta selle ebadiplomaatilisuse etaloni ise diplo-
maatiasse... Ei tea, kas oli inimestest põud või oli vaja kedagi, kes NATO teemal
võimalikult palju juttu puhuks – seda viimast olin ma ju raadios oma kaks aasta-
kümmet teinud...
Nii sattusingi välisministeeriumi hoone 10. korrusele. Ei ütleks, et minu sinna-
ilmumine oleks kõigile ühtviisi rõõmu valmistanud – nii mõnigi pilk oli üsna
morn, kuna mind toodi ju otse tippu, samas kui mitmed juba aastaid tööd rüganud
vastutavaks asekantsleriks
Harri Tiido
Harri Tiido oli Kuku-raadio peatoimetaja 1997–2000;
välisministeeriumi asekantsler julgeolekupoliitika
alal 2000–2003; Eesti suursaadik NATO juures 2003–2007.
Ajakirjanikuna Eesti Raadios ja hiljem Kuku-raadios oli mul kindel põhimõte –
minust ei saa kunagi riigiametnikku ega diplomaati. Uskusin seda kuni 2000. aas-
ta kevadeni... Siis aga helises minu kui tollase Kuku-raadio peatoimetaja „klaas-
purgis” telefon. Helistas välisminister Toomas Hendrik Ilves, kellele olevat
hakanud närvidele käima Kuku-raadiost kostuv kriitika Eesti NATO-suunalise
poliitika kohta.
Toomas Hendrik Ilvesel oli mulle välja pakkuda kaks varianti – kas jään vait või
lähen ja hakkan selle asjaga ise tegelema... Vähemalt sellisena olen ma seda pööret
oma elus hiljem korduvalt seletanud ja võib-olla see just nii oligi.
Tegelikult tuli pakkumine asuda välisministeeriumi asekantslerina Eesti
NATO-suunalise askeldamisega tegelema lihtsalt väga sobival hetkel. Kuku oli
minu jaoks valmis saanud ja selle juhina ei olnud mul enam ideid, mida muuta või
paremaks teha. Kui sa aga enam midagi uut välja mõtelda ei oska, siis on aeg haka-
ta astuma. Saatuse tahtel tuli välisministri kõne mulle just sellise hingeseisundi
ajal. Kuku-raadio üks omanikke Rein Lang võttis asja rahulikult ja ütles, et eks ta
olnud kogu aeg arvanud, et varem või hiljem mind diplomaatiasse meelitatakse.
Välisministri kutse ise oli ehk rohkem imestamist väärt. Oli ta ju umbes neli
aastat varem mulle Washingtonis sünnipäevaks Kissingeri raamatut „Diplomacy”
kinkides sinna pühendusena kirjutanud: „Kõige ebadiplomaatilisemale inimesele,
keda ma tunnen”. Nüüd siis kutsus ta selle ebadiplomaatilisuse etaloni ise diplo-
maatiasse... Ei tea, kas oli inimestest põud või oli vaja kedagi, kes NATO teemal
võimalikult palju juttu puhuks – seda viimast olin ma ju raadios oma kaks aasta-
kümmet teinud...
Nii sattusingi välisministeeriumi hoone 10. korrusele. Ei ütleks, et minu sinna-
ilmumine oleks kõigile ühtviisi rõõmu valmistanud – nii mõnigi pilk oli üsna
morn, kuna mind toodi ju otse tippu, samas kui mitmed juba aastaid tööd rüganud
