Page 4 - nato_web
P. 4
Eesti NATO lugu. 1991–2004
meie poliitiliste eesmärkide elluviimise eelpost. Põhiliselt tegelesime Eesti seisu-
kohtade selgitamise ehk lobitööga NATO rahvusvahelises sekretariaadis (IS) ja
sõjalises staabis (IMS). Samuti keskendusime oma peamiste toetajate – USA,
Kanada, Taani, Norra ja Islandi ning pärast 1999. aasta laienemist ka Poola diplo-
maatidele ja sõjaväelastele. Keerulisem oli Eesti seisukohti selgitada Saksamaale,
Prantsusmaale ja Suurbritanniale, kes olid olulised suurriigid poliitiliste otsuste
heakskiitmisel. Vähem pöörasime tähelepanu Lõuna-Euroopa ja Beneluxi riikidele,
ehkki poliitiliste koalitsioonide tekkimisel omasid ka need riigid, eelkõige Itaalia,
olulist kaalukeelt. Kindlasti aitas meid kandidaatriikide nn ühisrinne, sest kuigi
kõik olid omavahel konkurendid, pidime protsessi edasiviivate poliitiliste otsuste
nimel tegutsema ühiselt ja see andis kaalu juurde iga üksiku riigi eesmärkidele.
Küllaltki olulisel kohal meie tegevuses oli nn saunadiplomaatia. Kuna Eesti
saatkonnas Brüsselis oli puuküttega saun, siis kasutasime selle võlusid diplomaatia
hüvanguks ära. Sagedased külalised Eesti saunaõhtutel olid USA esinduse poliiti-
kadiplomaat Kurt Volker ja Eesti lauaülem rahvusvahelise sekretariaadi juures
Robert Weaver. Esimesest sai hiljem USA saadik NATO juures ja R. Weaver on
praegu NATO peasekretäri poliitiline nõunik. Eesti sauna külastasid hea meelega
ka paljud teised tolleaegsed NATO diplomaadid ja kindlasti aitas see kaasa
usaldusväärsete ja kestvate isiklike suhete süvendamisele, mis on teadupärast
eduka diplomaatia üks olulisi tahke.
Poliitilisel poolel oli meie tegevus kantud kõigepealt 1997. aasta 8. juuli Madridi
tippkohtumise otsuste edasiarendamisest. Madridi deklaratsioon kutsus Tšehhi,
Ungari ja Poola NATOga liitumisprotsessi alustama ning tervitas Balti riikide soo-
vi saada NATO liikmeks. Ehkki meid ei nimetatud eraldi riikidena nagu Sloveeniat
ja Rumeeniat, olime siiski saavutanud olulise läbimurde NATO liikmete mõtlemi-
ses. Esinduse jaoks sai peamiseks ülesandeks tagada järgmisel, 1999. aasta kevadel
aset leidval Washingtoni NATO tippkohtumisel meie jaoks oluliste otsuste saavu-
tamine. See kujunes keeruliseks ülesandeks. Kohe pärast Madridi tippkohtumist
hakkasime kujundama ettepanekuid uuteks sammudeks. Peamiseks eesmärgiks
sai „avatud uste” ning hiljem liitumiseelse tegevusplaani saavutamine Washingto-
nis. Esinduse ülesanne oli NATO liitlasi peakorteris kõikidel tasanditel veenda vas-
tava poliitilise otsuse tegemise vajalikkuses. Olulise verstapostina selles veenmises
tuleb nimetada Lennart Meri jõulist sõnavõttu Põhja-Atlandi Nõukogus 4. no-
vembril 1998 ja sellele järgnenud liitlaste reaktsioone. 1998. aasta lõpuks oli selge,
et NATO laienemine jätkub ja Eesti võiks soodsate asjaolude kokkulangemisel olla
järgmise ringi laienejate seas. Samuti sai selgeks, et Washingtoni tippkohtumisel
veel uut laienemisringi välja ei kuulutata, kuid kandidaatidele pakutakse praktilist
teekaarti liitumise saavutamiseks. Jaanuaris 1999 tuli kõigepealt USA ja mõni kuu
hiljem ka NATO ametlikult lõpuks välja lubadusega anda kandidaatriikidele liik-
mesuse tegevuskava (MAP). Washingtoni tippkohtumisel saavutatud tulemused
olid tollel ajahetkel meie jaoks maksimaalne tulemus.
meie poliitiliste eesmärkide elluviimise eelpost. Põhiliselt tegelesime Eesti seisu-
kohtade selgitamise ehk lobitööga NATO rahvusvahelises sekretariaadis (IS) ja
sõjalises staabis (IMS). Samuti keskendusime oma peamiste toetajate – USA,
Kanada, Taani, Norra ja Islandi ning pärast 1999. aasta laienemist ka Poola diplo-
maatidele ja sõjaväelastele. Keerulisem oli Eesti seisukohti selgitada Saksamaale,
Prantsusmaale ja Suurbritanniale, kes olid olulised suurriigid poliitiliste otsuste
heakskiitmisel. Vähem pöörasime tähelepanu Lõuna-Euroopa ja Beneluxi riikidele,
ehkki poliitiliste koalitsioonide tekkimisel omasid ka need riigid, eelkõige Itaalia,
olulist kaalukeelt. Kindlasti aitas meid kandidaatriikide nn ühisrinne, sest kuigi
kõik olid omavahel konkurendid, pidime protsessi edasiviivate poliitiliste otsuste
nimel tegutsema ühiselt ja see andis kaalu juurde iga üksiku riigi eesmärkidele.
Küllaltki olulisel kohal meie tegevuses oli nn saunadiplomaatia. Kuna Eesti
saatkonnas Brüsselis oli puuküttega saun, siis kasutasime selle võlusid diplomaatia
hüvanguks ära. Sagedased külalised Eesti saunaõhtutel olid USA esinduse poliiti-
kadiplomaat Kurt Volker ja Eesti lauaülem rahvusvahelise sekretariaadi juures
Robert Weaver. Esimesest sai hiljem USA saadik NATO juures ja R. Weaver on
praegu NATO peasekretäri poliitiline nõunik. Eesti sauna külastasid hea meelega
ka paljud teised tolleaegsed NATO diplomaadid ja kindlasti aitas see kaasa
usaldusväärsete ja kestvate isiklike suhete süvendamisele, mis on teadupärast
eduka diplomaatia üks olulisi tahke.
Poliitilisel poolel oli meie tegevus kantud kõigepealt 1997. aasta 8. juuli Madridi
tippkohtumise otsuste edasiarendamisest. Madridi deklaratsioon kutsus Tšehhi,
Ungari ja Poola NATOga liitumisprotsessi alustama ning tervitas Balti riikide soo-
vi saada NATO liikmeks. Ehkki meid ei nimetatud eraldi riikidena nagu Sloveeniat
ja Rumeeniat, olime siiski saavutanud olulise läbimurde NATO liikmete mõtlemi-
ses. Esinduse jaoks sai peamiseks ülesandeks tagada järgmisel, 1999. aasta kevadel
aset leidval Washingtoni NATO tippkohtumisel meie jaoks oluliste otsuste saavu-
tamine. See kujunes keeruliseks ülesandeks. Kohe pärast Madridi tippkohtumist
hakkasime kujundama ettepanekuid uuteks sammudeks. Peamiseks eesmärgiks
sai „avatud uste” ning hiljem liitumiseelse tegevusplaani saavutamine Washingto-
nis. Esinduse ülesanne oli NATO liitlasi peakorteris kõikidel tasanditel veenda vas-
tava poliitilise otsuse tegemise vajalikkuses. Olulise verstapostina selles veenmises
tuleb nimetada Lennart Meri jõulist sõnavõttu Põhja-Atlandi Nõukogus 4. no-
vembril 1998 ja sellele järgnenud liitlaste reaktsioone. 1998. aasta lõpuks oli selge,
et NATO laienemine jätkub ja Eesti võiks soodsate asjaolude kokkulangemisel olla
järgmise ringi laienejate seas. Samuti sai selgeks, et Washingtoni tippkohtumisel
veel uut laienemisringi välja ei kuulutata, kuid kandidaatidele pakutakse praktilist
teekaarti liitumise saavutamiseks. Jaanuaris 1999 tuli kõigepealt USA ja mõni kuu
hiljem ka NATO ametlikult lõpuks välja lubadusega anda kandidaatriikidele liik-
mesuse tegevuskava (MAP). Washingtoni tippkohtumisel saavutatud tulemused
olid tollel ajahetkel meie jaoks maksimaalne tulemus.
