Page 3 - nato_web
P. 3
Eesti esindus NATO juures – sünnilugu
Euroopa Liidu esinduse raamatupidamise eest), suursaadiku autojuht Tõnis
Keidong ning sõjalise esindaja autojuht Jürgen Hallistvee. Nagu mainitud, oli suur-
saadik Luik akrediteeritud ka Belgia Kuningriiki ja Luksemburgi Suurhertsogi-
riiki, sestap polnud ta seotud vaid mitmepoolse tööga NATOs ja WEUs. Esinduse
ametlik avamine toimus 1998. aasta juuni alguses Riigikogu riigikaitsekomisjoni
visiidi raames NATO peakorterisse.
Esinduse avamine oli Eesti–NATO suhete tihendamisel oluline samm. See toi-
mus hetkel, kui NATO mitte ainult ei loonud võimalusi partnerriikide esinduste
loomiseks, vaid avas nende osalusele täiendavaid struktuure või lõi uusi, just part-
nerlusega seotud komiteesid või töögruppe. Algusaegadele iseloomulik oli seegi, et
esinduse töötajad pidid tegelema väga laia, ilmselgelt nende kompetentsist ulatusli-
kuma teemaderingiga. Nõnda pidi näiteks kaitsenõunik peale PfP partnerluse juht-
komitee katma ka sama komitee kaitseplaneerimise kooslust, NATO kaitsenõuni-
ke komiteed, kui see vahel nn aspirantriigid laua äärde lubas, ning logistika, kaitse-
hangete, tsiviilhädaolukordade ning operatsioonide ja õppuste komiteesid, samuti
WEU töögruppi. Alustama pidi sisuliselt tühjalt kohalt. Alguses läks palju energiat
pelgalt sellele, et NATO komiteede süsteemis orienteeruma hakata ning Eestist nei-
le väga eripalgelistele valdkondadele vastutajad leida. Oma aja võttis esinduse elu
sisseseadmine ja korraldamine. Loomulikult ei olnud ühelgi partnerriigil juurde-
pääsu Põhja-Atlandi Nõukogu (NAC) kohtumiste, s.t NATO tegelike poliitiliste ot-
suste kujundamise juurde. Samuti puudus juurdepääs NATO salajasele infole ning
meile edastati ainult Euro-Atlandi Partnerlusnõukogu (EAPC) tarbeks koostatud
pabereid. NACi ja ülejäänud NATO komiteede ja töögruppide töös hakkas Eesti
osalema alles alates 2003. aasta algusest, mil liitumiskutse saanud riigid neis
järk-järgult osalema kutsuti. Esialgu küll veel vaid vaatlejatena, kuid 29. märtsist
2004, mil me NATOga liitusime, juba täieõiguslike liikmetena.
NATO kui organisatsiooni peamine julgeolekupoliitiline väljakutse aastatel
1998–1999 oli Kosovo kriis. See mõjutas väga otseselt ka Eesti esinduse tegevust,
sest Kosovo kujunes EAPC arutelude peamiseks teemaks. 24. märtsil 1999, pärast
ebaõnnestunud läbirääkimisi, alustas NATO 78 päeva kestnud õhurünnakuid.
3. juunil andis Serbia president Slobodan Milošević lõpuks alla ja rahu tagamiseks
sisenesid NATO rahutagamisväe KFORi jõud Kosovosse. KFORis osalemine avati
ka nendele partneritele, kes vastavat valmisolekut olid üles näidanud. Eesti alustas
operatsioonil osalemist Itaalia vägede koosseisus sama aasta lõpus ning osaleb ni-
metatud operatsioonil oma ohvitseridega tänaseni. Just Eesti esindus NATO juures
oli Kosovo kriisi ajal ja hiljem KFORis osalemise otsuste tegemisel Eesti seisu-
kohtade peamine kujundaja.
Kuigi formaalselt osalesime kõikides meie jaoks avatud partnerlusformaatides
täie tõsidusega, läks põhitähelepanu esinduse töös siiski Eesti NATO liikmesuse
poole pürgimise kindlustamisele. Eesti esindus NATO juures oli kindlasti tollel ajal
Euroopa Liidu esinduse raamatupidamise eest), suursaadiku autojuht Tõnis
Keidong ning sõjalise esindaja autojuht Jürgen Hallistvee. Nagu mainitud, oli suur-
saadik Luik akrediteeritud ka Belgia Kuningriiki ja Luksemburgi Suurhertsogi-
riiki, sestap polnud ta seotud vaid mitmepoolse tööga NATOs ja WEUs. Esinduse
ametlik avamine toimus 1998. aasta juuni alguses Riigikogu riigikaitsekomisjoni
visiidi raames NATO peakorterisse.
Esinduse avamine oli Eesti–NATO suhete tihendamisel oluline samm. See toi-
mus hetkel, kui NATO mitte ainult ei loonud võimalusi partnerriikide esinduste
loomiseks, vaid avas nende osalusele täiendavaid struktuure või lõi uusi, just part-
nerlusega seotud komiteesid või töögruppe. Algusaegadele iseloomulik oli seegi, et
esinduse töötajad pidid tegelema väga laia, ilmselgelt nende kompetentsist ulatusli-
kuma teemaderingiga. Nõnda pidi näiteks kaitsenõunik peale PfP partnerluse juht-
komitee katma ka sama komitee kaitseplaneerimise kooslust, NATO kaitsenõuni-
ke komiteed, kui see vahel nn aspirantriigid laua äärde lubas, ning logistika, kaitse-
hangete, tsiviilhädaolukordade ning operatsioonide ja õppuste komiteesid, samuti
WEU töögruppi. Alustama pidi sisuliselt tühjalt kohalt. Alguses läks palju energiat
pelgalt sellele, et NATO komiteede süsteemis orienteeruma hakata ning Eestist nei-
le väga eripalgelistele valdkondadele vastutajad leida. Oma aja võttis esinduse elu
sisseseadmine ja korraldamine. Loomulikult ei olnud ühelgi partnerriigil juurde-
pääsu Põhja-Atlandi Nõukogu (NAC) kohtumiste, s.t NATO tegelike poliitiliste ot-
suste kujundamise juurde. Samuti puudus juurdepääs NATO salajasele infole ning
meile edastati ainult Euro-Atlandi Partnerlusnõukogu (EAPC) tarbeks koostatud
pabereid. NACi ja ülejäänud NATO komiteede ja töögruppide töös hakkas Eesti
osalema alles alates 2003. aasta algusest, mil liitumiskutse saanud riigid neis
järk-järgult osalema kutsuti. Esialgu küll veel vaid vaatlejatena, kuid 29. märtsist
2004, mil me NATOga liitusime, juba täieõiguslike liikmetena.
NATO kui organisatsiooni peamine julgeolekupoliitiline väljakutse aastatel
1998–1999 oli Kosovo kriis. See mõjutas väga otseselt ka Eesti esinduse tegevust,
sest Kosovo kujunes EAPC arutelude peamiseks teemaks. 24. märtsil 1999, pärast
ebaõnnestunud läbirääkimisi, alustas NATO 78 päeva kestnud õhurünnakuid.
3. juunil andis Serbia president Slobodan Milošević lõpuks alla ja rahu tagamiseks
sisenesid NATO rahutagamisväe KFORi jõud Kosovosse. KFORis osalemine avati
ka nendele partneritele, kes vastavat valmisolekut olid üles näidanud. Eesti alustas
operatsioonil osalemist Itaalia vägede koosseisus sama aasta lõpus ning osaleb ni-
metatud operatsioonil oma ohvitseridega tänaseni. Just Eesti esindus NATO juures
oli Kosovo kriisi ajal ja hiljem KFORis osalemise otsuste tegemisel Eesti seisu-
kohtade peamine kujundaja.
Kuigi formaalselt osalesime kõikides meie jaoks avatud partnerlusformaatides
täie tõsidusega, läks põhitähelepanu esinduse töös siiski Eesti NATO liikmesuse
poole pürgimise kindlustamisele. Eesti esindus NATO juures oli kindlasti tollel ajal
