Page 2 - nato_web
P. 2
Eesti NATO lugu. 1991–2004
juures” ning esindas Eestit Belgia Kuningriigis, Hollandi Kuningriigis ja Luksem-
burgi Suurhertsogiriigis ning NATO juures. Tolleaegset Euroopa Liidu julgeoleku-
tiiba ehk Lääne-Euroopa Liitu (WEU), mis on tänase Euroopa Liidu ühise julgeole-
ku- ja kaitsepoliitika eelkäija ning mille tegevuses Eesti samuti assotsieerunud
partnerina osales, tuli samuti katta NATO esindusel.
Suursaadikuks Belgias ja Eesti Vabariigi esindajaks NATO juures nimetas
president Lennart Meri 26. augustil 1996 Jüri Luige, kes astus ametisse sama aasta
7. oktoobril. NATO peakorteris oli Eesti käsutuses vaid üks tuba. Diplomaadina
oli NATO juurde akrediteeritud ka saatkonna nõunik Toivo Klaar, kes töötas
Brüsselis 1998. aasta kevadeni.
1998. kevadel sai Eesti alaline esindus NATO juures lõpuks Manfred Wörneri
nimelises majas NATO peakorteri territooriumil endale bürooruumid. Tegu oli
modernse büroohoonega, mida NATO üüris partnerriikide esinduste tarbeks ühelt
erafirmalt. Töötingimused olid korralikud – igal esindusel olid maja all nimelised
parkimiskohad, kõik bürood olid õhkjahutusega ja küllaltki ruumikad. Need olid
privileegid, mida kõik NATO liitlased kitsastes peakorteri oludes ise nautida ei saa-
nud. Kuna renditav maja asus NATO peakorteri territooriumil, siis kehtisid seal ka
kõik NATO turvareeglid. Eesti sai endale ruumid kolmekorruselise büroohoone
teisel korrusel, mida jagasime Läti, Leedu, Austria, Šveitsi ja Bulgaariaga. Meie töö-
ruumid koosnesid viiest kabinetist ja küllaltki suurest eesruumist, kus töötas sek-
retär ja asusid kõik tehnilised vahendid. Maja kolmanda korruse olid endale juba
varakult broneerinud Rootsi ja Soome ning esimesel korrusel asusid ülejäänud
partnerriigid. Meie korruse tööruumide jagamine käis vastavalt esinduse suuruse-
le ning Eesti sattus samasse tiiba Läti ja Austria vahele. Sellega seoses toimus ka
küllalt karm diplomaatiline sõna- ja kirjavahetus Eesti ja Austria vahel, kuna tule-
tõrjereeglitele viidates soovis Austria, et läbipääs nende esindusse toimuks otse läbi
Eesti esinduse ruumide, mida meie muidugi ei saanud lubada. Eesti diplomaatilise
võiduna pidi Austria lõpuks kokku leppima koridori jagamises Leeduga ning Eesti
ruumide kaudu võimaldati neile läbipääs ainult tuleohu korral. Teiste naabritega
olid meie suhted vastastikku mõistvad ja sõbralikud. Näiteks meiega koridori jaga-
nud šveitslased võimaldasid meil vastavalt vajadusele kasutada nende valduses ole-
vat nõupidamiste saali ja üldiselt toimus teise korruse riikide vahel vaba ja vahetu
suhtlemine. Küllaltki ebamugav oli aga Soome ja Rootsi esinduste külastamine,
kuna nende poolt kehtestatud turvareeglid, mis olid kohati karmimad kui USA
esinduse omad, jätsid suhtlemisele teatava kammitsetud jälje. Seepärast üritasime
soomlaste ja rootslastega töötasandil kohtuda pigem väljaspool nende tööruume.
1998. aasta suveks kujunes välja esinduse koosseis, mille moodustasid suur-
saadik Jüri Luik, sõjaline esindaja kolonel Vello Loemaa, asejuht Eerik Marmei,
kaitsenõunik Sven Sakkov, sõjalise esindaja asetäitja major Peeter Läns, sekretär
Sirle Urva, raamatupidaja Tiiu Maripuu (kes vastutas ka Eesti Belgia saatkonna ja
juures” ning esindas Eestit Belgia Kuningriigis, Hollandi Kuningriigis ja Luksem-
burgi Suurhertsogiriigis ning NATO juures. Tolleaegset Euroopa Liidu julgeoleku-
tiiba ehk Lääne-Euroopa Liitu (WEU), mis on tänase Euroopa Liidu ühise julgeole-
ku- ja kaitsepoliitika eelkäija ning mille tegevuses Eesti samuti assotsieerunud
partnerina osales, tuli samuti katta NATO esindusel.
Suursaadikuks Belgias ja Eesti Vabariigi esindajaks NATO juures nimetas
president Lennart Meri 26. augustil 1996 Jüri Luige, kes astus ametisse sama aasta
7. oktoobril. NATO peakorteris oli Eesti käsutuses vaid üks tuba. Diplomaadina
oli NATO juurde akrediteeritud ka saatkonna nõunik Toivo Klaar, kes töötas
Brüsselis 1998. aasta kevadeni.
1998. kevadel sai Eesti alaline esindus NATO juures lõpuks Manfred Wörneri
nimelises majas NATO peakorteri territooriumil endale bürooruumid. Tegu oli
modernse büroohoonega, mida NATO üüris partnerriikide esinduste tarbeks ühelt
erafirmalt. Töötingimused olid korralikud – igal esindusel olid maja all nimelised
parkimiskohad, kõik bürood olid õhkjahutusega ja küllaltki ruumikad. Need olid
privileegid, mida kõik NATO liitlased kitsastes peakorteri oludes ise nautida ei saa-
nud. Kuna renditav maja asus NATO peakorteri territooriumil, siis kehtisid seal ka
kõik NATO turvareeglid. Eesti sai endale ruumid kolmekorruselise büroohoone
teisel korrusel, mida jagasime Läti, Leedu, Austria, Šveitsi ja Bulgaariaga. Meie töö-
ruumid koosnesid viiest kabinetist ja küllaltki suurest eesruumist, kus töötas sek-
retär ja asusid kõik tehnilised vahendid. Maja kolmanda korruse olid endale juba
varakult broneerinud Rootsi ja Soome ning esimesel korrusel asusid ülejäänud
partnerriigid. Meie korruse tööruumide jagamine käis vastavalt esinduse suuruse-
le ning Eesti sattus samasse tiiba Läti ja Austria vahele. Sellega seoses toimus ka
küllalt karm diplomaatiline sõna- ja kirjavahetus Eesti ja Austria vahel, kuna tule-
tõrjereeglitele viidates soovis Austria, et läbipääs nende esindusse toimuks otse läbi
Eesti esinduse ruumide, mida meie muidugi ei saanud lubada. Eesti diplomaatilise
võiduna pidi Austria lõpuks kokku leppima koridori jagamises Leeduga ning Eesti
ruumide kaudu võimaldati neile läbipääs ainult tuleohu korral. Teiste naabritega
olid meie suhted vastastikku mõistvad ja sõbralikud. Näiteks meiega koridori jaga-
nud šveitslased võimaldasid meil vastavalt vajadusele kasutada nende valduses ole-
vat nõupidamiste saali ja üldiselt toimus teise korruse riikide vahel vaba ja vahetu
suhtlemine. Küllaltki ebamugav oli aga Soome ja Rootsi esinduste külastamine,
kuna nende poolt kehtestatud turvareeglid, mis olid kohati karmimad kui USA
esinduse omad, jätsid suhtlemisele teatava kammitsetud jälje. Seepärast üritasime
soomlaste ja rootslastega töötasandil kohtuda pigem väljaspool nende tööruume.
1998. aasta suveks kujunes välja esinduse koosseis, mille moodustasid suur-
saadik Jüri Luik, sõjaline esindaja kolonel Vello Loemaa, asejuht Eerik Marmei,
kaitsenõunik Sven Sakkov, sõjalise esindaja asetäitja major Peeter Läns, sekretär
Sirle Urva, raamatupidaja Tiiu Maripuu (kes vastutas ka Eesti Belgia saatkonna ja
