Page 4 - nato_web
P. 4
Eesti NATO lugu. 1991–2004
Üha sageneva üritustel osalemise tõttu hakati sõjaväelaste hulgas Kaitsejõudu-
de Peastaabi välissuhete osakonda üldiselt ja PfP jaoskonda konkreetselt kutsuma
„militaarturismi bürooks”. See „büroo” asus kaitseministeeriumi ruumides ning
kinnitas iga lähetuse vajalikkuse ja eelarve. Kaitsejõudude Peastaabis oli olemas
isegi nn tutvumisleht, mis sätestas reeglid välislähetuste korraldamiseks ja seal vii-
bimiseks, kaasa arvatud nõuded riietuse kohta. Erinevalt tänasest maailmast, kus
saame viisavabalt liikuda pea kõikjale, oli tol ajal vaja lisaks muudele formaalsuste-
le korda ajada ka viisaküsimused. Viisade vormistamiseks oli vaja mitu korda päe-
vas saatkondades käia ning päris tihti ei asunud saatkonnad Tallinnas, vaid Helsin-
kis. Lõpuks saavutas välissuhete osakond nii suure vilumuse, et oleks tõepoolest
võinud hakata vabal turul vastavat teenust pakkuma.
Kuigi PfP raames toimunud ürituste puhul võis tihtilugu kuulda iroonilist suh-
tumist või naljaviskamist, oli lõppeesmärk sõjalise koostöö tegemisel selge: saavu-
tada Eesti kaitseväe võime töötada koos NATO riikide sõjavägedega.
Õppused
Oma esimesed rahvusvahelised õppusekogemused, aga ka teadmised õppuste kor-
raldamisest ja planeerimisest saime PfP või selle vaimus2 toimunud õppustelt. Igas
sõjalises süsteemis toimub planeerimine, kuid PfP süsteemis olid sellel oma eripä-
rad. Loogiline on, et kui toimub õppuste planeerimine, osaleb selle igas tsüklis
sama isik, kes koordineerib kõike oma riigis. Kuid endise idabloki riigid olid just
saanud välja raudse eesriide tagant ning välismaale pääsemine oli suur boonus –
loomulikult ei saatnud mitte kõik riigid konkreetse õppuse kõikidele planeerimis-
konverentsidele ühte ja sama asjalikku noort leitnanti, vaja oli ka „ülemust premee-
rida”. See tekitas alatihti naljakaid juhtumisi, kui üritusele saabunud inimene ei
rääkinud inglise keelt, ei tulnud üritusele kohale või kui tuli kohale, pidi talle hak-
kama kõike algusest peale seletama. Päris alguses tegime seda meiegi, sest suhtu-
mine „miks see-ja-see nii palju välismaal käib?” oli üsna levinud. Arvestades tolle
aja päevarahade ja palkade suhet võis nädalane välislähetus tähendada teise kuu-
palga saamist. Kadedus on inimlik.
Üks esimesi suuremaid PfP maaväe väliõppusi, kus Eesti osales, oli „Cooperati-
ve Nugget ’95”. See rahuvalveõppus toimus USAs Louisiana osariigis Fort Polki
ühendväljaõppekeskuses ning seal osales mitu tuhat sõjaväelast NATOst ja ligi
600 sõjaväelast PfP programmiga ühinenud riikidest, kokku 17 riigi inimesed.
Eesti saatis rühmasuuruse üksuse, mis pandi kokku lahingukooli vanemallohvit-
seride kursusel osalenutest, s.t osalejaid oli kaitseväe eri üksustest. Kui lisada ohvit-
serid erinevatesse õppuse raames loodud staapidesse, osales õppusel Eestist kokku
2 PfP õppused olid avatud kõigile PfP riikidele. PfP vaimus õppused (ingl k in the spirit of PfP) ei
olnud avatud kõigile, vaid riike kutsusid osalema õppuste korraldajad. – Toimetaja.
Üha sageneva üritustel osalemise tõttu hakati sõjaväelaste hulgas Kaitsejõudu-
de Peastaabi välissuhete osakonda üldiselt ja PfP jaoskonda konkreetselt kutsuma
„militaarturismi bürooks”. See „büroo” asus kaitseministeeriumi ruumides ning
kinnitas iga lähetuse vajalikkuse ja eelarve. Kaitsejõudude Peastaabis oli olemas
isegi nn tutvumisleht, mis sätestas reeglid välislähetuste korraldamiseks ja seal vii-
bimiseks, kaasa arvatud nõuded riietuse kohta. Erinevalt tänasest maailmast, kus
saame viisavabalt liikuda pea kõikjale, oli tol ajal vaja lisaks muudele formaalsuste-
le korda ajada ka viisaküsimused. Viisade vormistamiseks oli vaja mitu korda päe-
vas saatkondades käia ning päris tihti ei asunud saatkonnad Tallinnas, vaid Helsin-
kis. Lõpuks saavutas välissuhete osakond nii suure vilumuse, et oleks tõepoolest
võinud hakata vabal turul vastavat teenust pakkuma.
Kuigi PfP raames toimunud ürituste puhul võis tihtilugu kuulda iroonilist suh-
tumist või naljaviskamist, oli lõppeesmärk sõjalise koostöö tegemisel selge: saavu-
tada Eesti kaitseväe võime töötada koos NATO riikide sõjavägedega.
Õppused
Oma esimesed rahvusvahelised õppusekogemused, aga ka teadmised õppuste kor-
raldamisest ja planeerimisest saime PfP või selle vaimus2 toimunud õppustelt. Igas
sõjalises süsteemis toimub planeerimine, kuid PfP süsteemis olid sellel oma eripä-
rad. Loogiline on, et kui toimub õppuste planeerimine, osaleb selle igas tsüklis
sama isik, kes koordineerib kõike oma riigis. Kuid endise idabloki riigid olid just
saanud välja raudse eesriide tagant ning välismaale pääsemine oli suur boonus –
loomulikult ei saatnud mitte kõik riigid konkreetse õppuse kõikidele planeerimis-
konverentsidele ühte ja sama asjalikku noort leitnanti, vaja oli ka „ülemust premee-
rida”. See tekitas alatihti naljakaid juhtumisi, kui üritusele saabunud inimene ei
rääkinud inglise keelt, ei tulnud üritusele kohale või kui tuli kohale, pidi talle hak-
kama kõike algusest peale seletama. Päris alguses tegime seda meiegi, sest suhtu-
mine „miks see-ja-see nii palju välismaal käib?” oli üsna levinud. Arvestades tolle
aja päevarahade ja palkade suhet võis nädalane välislähetus tähendada teise kuu-
palga saamist. Kadedus on inimlik.
Üks esimesi suuremaid PfP maaväe väliõppusi, kus Eesti osales, oli „Cooperati-
ve Nugget ’95”. See rahuvalveõppus toimus USAs Louisiana osariigis Fort Polki
ühendväljaõppekeskuses ning seal osales mitu tuhat sõjaväelast NATOst ja ligi
600 sõjaväelast PfP programmiga ühinenud riikidest, kokku 17 riigi inimesed.
Eesti saatis rühmasuuruse üksuse, mis pandi kokku lahingukooli vanemallohvit-
seride kursusel osalenutest, s.t osalejaid oli kaitseväe eri üksustest. Kui lisada ohvit-
serid erinevatesse õppuse raames loodud staapidesse, osales õppusel Eestist kokku
2 PfP õppused olid avatud kõigile PfP riikidele. PfP vaimus õppused (ingl k in the spirit of PfP) ei
olnud avatud kõigile, vaid riike kutsusid osalema õppuste korraldajad. – Toimetaja.
