Page 2 - nato_web
P. 2
Eesti NATO lugu. 1991–2004
Esimesed sammud
1992.–1993. aastal algasid ka esimesed kontaktid ja kõrgetasemelised kohtumised
NATOga. Ametliku raamistiku sai see koostöö 1994. aasta alguses NATOs välja
töötatud programmiga „Partnerlus rahu nimel” (PfP). Rahupartnerlusprogrammi
eesmärk oli NATO poolt vaadatuna sõjalise koostöö arendamine Kesk- ja Ida-
Euroopa riikidega ning Eesti poolt vaadatuna NATO liikmesuse saavutamine.
Esimene konkreetne samm rahupartnerlusprogrammiga liitumise järel oli kon-
taktohvitseri koha mehitamine NATO vastloodud partnerluse koordineerimis-
lülis (PCC) Monsis. Samas jäid PfP pakutavad võimalused ja olemus 1994. aasta
esimeses pooles enamikule mõistatuseks. Uut initsiatiivi arutati lätlastega, leedu-
lastega, taanlastega (kellele väga meeldisid meie rahuvalvealased sammud), aga ka
ukrainlastega (kes nägid selles võimalust läänele läheneda) ning NATO Sõjalise
Komitee juhataja ja ameeriklastega. Näiteks arutati kolme Balti riigi kaitseväe
juhatajate kohtumisel 1994. aasta veebruaris lisaks ühise rahuvalvepataljoni
BALTBAT loomisega otseselt seonduvale ka ühtse andmesidesüsteemide vajalik-
kust (sh krüptoside), relvastuse, doktriinide, väljaõppe ühildamist ning ka ühise
õhu- ja territoriaalvete seiresüsteemi võimalikkust. Lõpuks lepiti kokku, et min-
nakse üle NATO standarditele, aga küsiti: kas rahupartnerlusprogramm võiks olla
abiks meie eesmärkide saavutamisel? Praegu võib igaüks öelda, et vastus sellele
küsimusele oli „jah”.
Koostöövõimelisus
Rahupartnerlusprogrammiga liitudes oli kaitseväe esimene konkreetne ülesanne
just koostöövõime arendamine tasemele, mis võimaldaks NATO riikide üksustel
tegutseda koos Eesti omadega Eestis ning ka Eesti üksustel koos NATO riikide
omadega rahuvalveoperatsioonidel väljaspool Eestit. Seda aitasid ellu viia nn koos-
tegutsemise eesmärgid (ingl k interoperability objectives – IO). 1995. aastal määrat-
leti Eesti ja NATO koostöös 11 sellist eesmärki, mis hõlmasid näiteks ühtseid nõu-
deid kütusele, tankimist sadamas, sidevarustust ja protseduure, keelenõudeid ja
terminoloogiat, tingmärke ja sõjaväekaarte ning loomulikult tagalatoetust. Teisisõ-
nu, absoluutset miinimumi ehk elementaarseid asju, mis peavad paigas olema, et
üldse oleks võimalik edasisest koostööst NATO ja tema liikmesriikidega rääkida.
1997. aastal oli sihiks juba 25 eesmärgi saavutamine. Kahjuks ei saanud kaitsevägi
täies mahus kohe kõike ümber korraldama ja standardima asuda: ei olnud piisavalt
inimesi. Vähe oli keeleoskajaid ja muidu hakkajaid, keda saata kursustele või kes
kohtuksid mitmesugustes töögruppides – nad olid juba niigi mitmeti rakendatud.
Me ei jõudnud vastu võtta kõiki nõuandjaid ega saanud kasutada vajalikuks välja-
õppeks kohti kõigil kursustel, mida NATO meile pakkus.
Esimesed sammud
1992.–1993. aastal algasid ka esimesed kontaktid ja kõrgetasemelised kohtumised
NATOga. Ametliku raamistiku sai see koostöö 1994. aasta alguses NATOs välja
töötatud programmiga „Partnerlus rahu nimel” (PfP). Rahupartnerlusprogrammi
eesmärk oli NATO poolt vaadatuna sõjalise koostöö arendamine Kesk- ja Ida-
Euroopa riikidega ning Eesti poolt vaadatuna NATO liikmesuse saavutamine.
Esimene konkreetne samm rahupartnerlusprogrammiga liitumise järel oli kon-
taktohvitseri koha mehitamine NATO vastloodud partnerluse koordineerimis-
lülis (PCC) Monsis. Samas jäid PfP pakutavad võimalused ja olemus 1994. aasta
esimeses pooles enamikule mõistatuseks. Uut initsiatiivi arutati lätlastega, leedu-
lastega, taanlastega (kellele väga meeldisid meie rahuvalvealased sammud), aga ka
ukrainlastega (kes nägid selles võimalust läänele läheneda) ning NATO Sõjalise
Komitee juhataja ja ameeriklastega. Näiteks arutati kolme Balti riigi kaitseväe
juhatajate kohtumisel 1994. aasta veebruaris lisaks ühise rahuvalvepataljoni
BALTBAT loomisega otseselt seonduvale ka ühtse andmesidesüsteemide vajalik-
kust (sh krüptoside), relvastuse, doktriinide, väljaõppe ühildamist ning ka ühise
õhu- ja territoriaalvete seiresüsteemi võimalikkust. Lõpuks lepiti kokku, et min-
nakse üle NATO standarditele, aga küsiti: kas rahupartnerlusprogramm võiks olla
abiks meie eesmärkide saavutamisel? Praegu võib igaüks öelda, et vastus sellele
küsimusele oli „jah”.
Koostöövõimelisus
Rahupartnerlusprogrammiga liitudes oli kaitseväe esimene konkreetne ülesanne
just koostöövõime arendamine tasemele, mis võimaldaks NATO riikide üksustel
tegutseda koos Eesti omadega Eestis ning ka Eesti üksustel koos NATO riikide
omadega rahuvalveoperatsioonidel väljaspool Eestit. Seda aitasid ellu viia nn koos-
tegutsemise eesmärgid (ingl k interoperability objectives – IO). 1995. aastal määrat-
leti Eesti ja NATO koostöös 11 sellist eesmärki, mis hõlmasid näiteks ühtseid nõu-
deid kütusele, tankimist sadamas, sidevarustust ja protseduure, keelenõudeid ja
terminoloogiat, tingmärke ja sõjaväekaarte ning loomulikult tagalatoetust. Teisisõ-
nu, absoluutset miinimumi ehk elementaarseid asju, mis peavad paigas olema, et
üldse oleks võimalik edasisest koostööst NATO ja tema liikmesriikidega rääkida.
1997. aastal oli sihiks juba 25 eesmärgi saavutamine. Kahjuks ei saanud kaitsevägi
täies mahus kohe kõike ümber korraldama ja standardima asuda: ei olnud piisavalt
inimesi. Vähe oli keeleoskajaid ja muidu hakkajaid, keda saata kursustele või kes
kohtuksid mitmesugustes töögruppides – nad olid juba niigi mitmeti rakendatud.
Me ei jõudnud vastu võtta kõiki nõuandjaid ega saanud kasutada vajalikuks välja-
õppeks kohti kõigil kursustel, mida NATO meile pakkus.
