Page 5 - nato_web
P. 5
Kaitseväe dilemmad NATOga liitumisel
Liitumisprotsess
Poliitilisel tasandil käisid 1990. aastatel mitut laadi arutelud. Oli ka selliseid soovi-
tusi, et Eesti peaks algul liituma Euroopa Liiduga (EL), seejärel Lääne-Euroopa
Liiduga (WEU) ning lõpuks NATOga. Eesti julgeoleku suurendamiseks NATO
sõjalisest struktuurist paremat tagatist pole maailmas veel olnud. Selles küsimuses
kaitsejõudude ees dilemmat polnud. Kuid selle tõdemuse kõrval kiputi alahindama
vajadust osaleda WEU ja hiljem ELi sõjalises koostöös.
Liitumisprotsessi ja samal ajal kaitseväe ülesehituse juures oli oluline teha ko-
duseid asju nii, et neid ei tuleks hiljem ümber teha. Tuli käituda nagu liikmesriik ja
riiklike huvide kõrval arvestada alliansi seisukohtadega. Ainult nii saime võita
usaldust ning muutuda tõsiseltvõetavaks partneriks, hiljem ka NATO liikmeks.
Kaitseväe poolel jäi suur osa suhtlusalasest tööst KJPS rahvusvahelise koostöö
osakonna, nn Tiru kontori kanda. Märt Tiru korraldada oli alguses meie osalemi-
ne rahvusvahelistel operatsioonidel, hiljem lisandus sellele kogu NATOga seotud
valdkond. Eesti alalise esinduse loomisega NATO juures tõhustus küll suhtlus
NATO vastavate struktuuridega, kuid üks vana probleem jäi veel pikalt vinduma.
Nimelt, liitumisprotsessi huvides oli vaja vahetut suhtlust osapoolte vahel, kuid
kaitseväes jätkus praktika, kus kõik kulges pahatihti üheainsa kontaktisiku kaudu.
See aga ei soodustanud sujuvat kõneluste protsessi ning vigu ja üksteise mittemõist-
mist oli omajagu. Nende inimeste koormus, kes pidid teisi suunama sujuvale koos-
tööle NATOga, oli kohati väga suur. Vahetus kontaktis NATO ametiisikutega tuli
teha head nägu halva mängu ajal, võtta riske ning ka punastada teiste tegemata-
jätmiste puhul.
Teine pudelikael oli dokumentide liikumine ja siin tuli vaeva näha erinevate
Eesti asutustega. Oli vaja luua turvaline süsteem, kus asjaosalised saaksid reaalajas
kätte vajaliku info ja dokumendid ilma pika ja keerulise liikumisahelata.
Kõige olulisem oli aga usalduse teema. Eelkõige meie endi asutuste vahel, rääki-
mata üksikisikute omavahelisest koostööst. Ja muidugi usalduse tekkimine NATO
liikmesriikide ning peakorteri ametnike ja Eesti koostööpartnerite vahel. Liitumis-
aastatel kasvas usaldus Eesti kui partneri vastu pidevalt. Niisamuti hakkasid
Eesti ametiisikud üha rohkem usaldama NATO kolleege.
Liitumisprotsessi üheks eriliseks ja isegi pöördeliseks sündmuseks kujunes meie
esimene riiklik aastaprogramm (ANP). Kõigepealt, see polnud tavaline dokument.
Selle koostamiseks oli vaja kontsentreerida Eesti ametnike ja asutuste maksimaal-
ne koostöövõime ning teadmised. Meil oli vaja laskuda soovunelmate ja suurte
plaanide tasandilt reaalsuseni. Hea oli tõdeda, et lakoonilise ja sisuka dokumendi
II peatükk, mis kirjeldas sõjalist valdkonda, näitas ühisarusaama, et liitumine
NATO sõjalise struktuuriga on kogu protsessi üks alustalasid. Praktiliseks
väljundiks oli garanteeritud suuruses kaitse-eelarve, mis andis kaitseväelastele
Liitumisprotsess
Poliitilisel tasandil käisid 1990. aastatel mitut laadi arutelud. Oli ka selliseid soovi-
tusi, et Eesti peaks algul liituma Euroopa Liiduga (EL), seejärel Lääne-Euroopa
Liiduga (WEU) ning lõpuks NATOga. Eesti julgeoleku suurendamiseks NATO
sõjalisest struktuurist paremat tagatist pole maailmas veel olnud. Selles küsimuses
kaitsejõudude ees dilemmat polnud. Kuid selle tõdemuse kõrval kiputi alahindama
vajadust osaleda WEU ja hiljem ELi sõjalises koostöös.
Liitumisprotsessi ja samal ajal kaitseväe ülesehituse juures oli oluline teha ko-
duseid asju nii, et neid ei tuleks hiljem ümber teha. Tuli käituda nagu liikmesriik ja
riiklike huvide kõrval arvestada alliansi seisukohtadega. Ainult nii saime võita
usaldust ning muutuda tõsiseltvõetavaks partneriks, hiljem ka NATO liikmeks.
Kaitseväe poolel jäi suur osa suhtlusalasest tööst KJPS rahvusvahelise koostöö
osakonna, nn Tiru kontori kanda. Märt Tiru korraldada oli alguses meie osalemi-
ne rahvusvahelistel operatsioonidel, hiljem lisandus sellele kogu NATOga seotud
valdkond. Eesti alalise esinduse loomisega NATO juures tõhustus küll suhtlus
NATO vastavate struktuuridega, kuid üks vana probleem jäi veel pikalt vinduma.
Nimelt, liitumisprotsessi huvides oli vaja vahetut suhtlust osapoolte vahel, kuid
kaitseväes jätkus praktika, kus kõik kulges pahatihti üheainsa kontaktisiku kaudu.
See aga ei soodustanud sujuvat kõneluste protsessi ning vigu ja üksteise mittemõist-
mist oli omajagu. Nende inimeste koormus, kes pidid teisi suunama sujuvale koos-
tööle NATOga, oli kohati väga suur. Vahetus kontaktis NATO ametiisikutega tuli
teha head nägu halva mängu ajal, võtta riske ning ka punastada teiste tegemata-
jätmiste puhul.
Teine pudelikael oli dokumentide liikumine ja siin tuli vaeva näha erinevate
Eesti asutustega. Oli vaja luua turvaline süsteem, kus asjaosalised saaksid reaalajas
kätte vajaliku info ja dokumendid ilma pika ja keerulise liikumisahelata.
Kõige olulisem oli aga usalduse teema. Eelkõige meie endi asutuste vahel, rääki-
mata üksikisikute omavahelisest koostööst. Ja muidugi usalduse tekkimine NATO
liikmesriikide ning peakorteri ametnike ja Eesti koostööpartnerite vahel. Liitumis-
aastatel kasvas usaldus Eesti kui partneri vastu pidevalt. Niisamuti hakkasid
Eesti ametiisikud üha rohkem usaldama NATO kolleege.
Liitumisprotsessi üheks eriliseks ja isegi pöördeliseks sündmuseks kujunes meie
esimene riiklik aastaprogramm (ANP). Kõigepealt, see polnud tavaline dokument.
Selle koostamiseks oli vaja kontsentreerida Eesti ametnike ja asutuste maksimaal-
ne koostöövõime ning teadmised. Meil oli vaja laskuda soovunelmate ja suurte
plaanide tasandilt reaalsuseni. Hea oli tõdeda, et lakoonilise ja sisuka dokumendi
II peatükk, mis kirjeldas sõjalist valdkonda, näitas ühisarusaama, et liitumine
NATO sõjalise struktuuriga on kogu protsessi üks alustalasid. Praktiliseks
väljundiks oli garanteeritud suuruses kaitse-eelarve, mis andis kaitseväelastele
