Page 4 - nato_web
P. 4
Eesti NATO lugu. 1991–2004
Õhukaitse
NATO kui organisatsioon on mitmetahuline, kuid sõjalises mõttes konkreetne.
Üheks teda tsementeerivaks ning tõeliselt ühiseks kaitsesüsteemiks on NATO
integreeritud õhukaitsesüsteem (NATINADS). See süsteem toimib ööpäev ringi,
kõigil nädalapäevadel. Otsisin võimalusi, kuidas edendada Eesti õhukaitset sellisel
kombel, et ühildumine NATINADSiga toimuks võimalikult sujuvalt. Et iga sent,
mida me kulutame, läheks asja ette. 19.–20. juunil 1997 toimus intensiivse dialoogi
raames Eesti ja NATO vaheline kohtumine (ingl k Fact Finding Meeting – FFM)
NATO peakorteris, keskseks teemaks õhukaitse. NATO partnerite kokkuvõte sellest
kohtumisest kirjeldab ilmekalt asjade seisu eelmainitud valdkonnas: „The prepara-
tion and presentations of the Estonian delegation were exceptional and contributed to
a productive exchange of views during the FFM. While there is much that requires
attention, there can be little doubt that the Estonian authorities have taken pragmatic
and prudent actions to facilitate the build up of their armed forces in a logical and
efficient manner using regional initiatives whenever practical.”1
Kaitsejõudude dilemmade kontekstis tähendas see, et väikesearvulise väega sai
efektiivsust tagada ainult kõrgtehnoloogiliste lahendustega ning reaalse koostööga
NATO raamistikus. Teise maailmasõja aegadest tuntud visuaalne vaatlussüsteem
või ülesputitatud vanadele radaritele tuginev seiresüsteem poleks olnud meile
taskukohane ega efektiivne.
Personal
Lähtuvalt inimeste võimetest ja kaitseväe vajadustest tekkis suhteliselt väike grupp
ametiisikuid, kes tegid otsest koostööd NATOga. Mõnikord määrati paraku
rahvusvahelist koostööd tegema, sh NATOga suhtlema inimesi, kes mingi ülema
arvates ei kõlvanud teenistuseks kaitseväe staabis või üksuses. Sellisest ametisse
määramise praktikast ülesaamine võttis ikka väga kaua aega.
Ohvitseride koostöövõimelisuse tagamises NATO struktuuridega oli mitmeid
probleeme. Kui keeleoskus oli saavutatav lühema ajaga, siis ohvitseride haridus- ja
väljaõppesüsteem oli alles arenemisjärgus. Nii vanuselt kui ka auastmelt tunduvalt
nooremate ohvitseride sulandumine staabitöö rahvusvahelisse keskkonda nõudis
peale inimeste isiklike pingutuste ka administratiivseid meetmeid. Algul aeglaselt,
kuid seejärel üha kindlamalt hakkas suurenema kaitseväelaste arv, kes olid suuteli-
sed koostööks NATO struktuuridega.
1 Eesti delegatsiooni ettevalmistus ja esitlus oli suurepärane ning lõi aluse produktiivseks
seisukohtade vahetuseks FFMi ajal. Olgugi et on palju tähelepanu väärivaid küsimusi, ei ole suurt
kahtlust selles, et Eesti asutused on ette võtnud praktilisi ja mõistlikke samme oma kaitsejõudude
ülesehitamise edendamiseks loogilisel ja tõhusal viisil, kasutades võimaluse korral ära regionaalseid
algatusi. (Ingl k)
Õhukaitse
NATO kui organisatsioon on mitmetahuline, kuid sõjalises mõttes konkreetne.
Üheks teda tsementeerivaks ning tõeliselt ühiseks kaitsesüsteemiks on NATO
integreeritud õhukaitsesüsteem (NATINADS). See süsteem toimib ööpäev ringi,
kõigil nädalapäevadel. Otsisin võimalusi, kuidas edendada Eesti õhukaitset sellisel
kombel, et ühildumine NATINADSiga toimuks võimalikult sujuvalt. Et iga sent,
mida me kulutame, läheks asja ette. 19.–20. juunil 1997 toimus intensiivse dialoogi
raames Eesti ja NATO vaheline kohtumine (ingl k Fact Finding Meeting – FFM)
NATO peakorteris, keskseks teemaks õhukaitse. NATO partnerite kokkuvõte sellest
kohtumisest kirjeldab ilmekalt asjade seisu eelmainitud valdkonnas: „The prepara-
tion and presentations of the Estonian delegation were exceptional and contributed to
a productive exchange of views during the FFM. While there is much that requires
attention, there can be little doubt that the Estonian authorities have taken pragmatic
and prudent actions to facilitate the build up of their armed forces in a logical and
efficient manner using regional initiatives whenever practical.”1
Kaitsejõudude dilemmade kontekstis tähendas see, et väikesearvulise väega sai
efektiivsust tagada ainult kõrgtehnoloogiliste lahendustega ning reaalse koostööga
NATO raamistikus. Teise maailmasõja aegadest tuntud visuaalne vaatlussüsteem
või ülesputitatud vanadele radaritele tuginev seiresüsteem poleks olnud meile
taskukohane ega efektiivne.
Personal
Lähtuvalt inimeste võimetest ja kaitseväe vajadustest tekkis suhteliselt väike grupp
ametiisikuid, kes tegid otsest koostööd NATOga. Mõnikord määrati paraku
rahvusvahelist koostööd tegema, sh NATOga suhtlema inimesi, kes mingi ülema
arvates ei kõlvanud teenistuseks kaitseväe staabis või üksuses. Sellisest ametisse
määramise praktikast ülesaamine võttis ikka väga kaua aega.
Ohvitseride koostöövõimelisuse tagamises NATO struktuuridega oli mitmeid
probleeme. Kui keeleoskus oli saavutatav lühema ajaga, siis ohvitseride haridus- ja
väljaõppesüsteem oli alles arenemisjärgus. Nii vanuselt kui ka auastmelt tunduvalt
nooremate ohvitseride sulandumine staabitöö rahvusvahelisse keskkonda nõudis
peale inimeste isiklike pingutuste ka administratiivseid meetmeid. Algul aeglaselt,
kuid seejärel üha kindlamalt hakkas suurenema kaitseväelaste arv, kes olid suuteli-
sed koostööks NATO struktuuridega.
1 Eesti delegatsiooni ettevalmistus ja esitlus oli suurepärane ning lõi aluse produktiivseks
seisukohtade vahetuseks FFMi ajal. Olgugi et on palju tähelepanu väärivaid küsimusi, ei ole suurt
kahtlust selles, et Eesti asutused on ette võtnud praktilisi ja mõistlikke samme oma kaitsejõudude
ülesehitamise edendamiseks loogilisel ja tõhusal viisil, kasutades võimaluse korral ära regionaalseid
algatusi. (Ingl k)
