Page 3 - nato_web
P. 3
Kaitseväe dilemmad NATOga liitumisel
Planeerimine kui selline oli paljudele veel tundmatu maa. Kaitseplaneerimise
käivitamine sai võimalikuks ikkagi alles siis, kui kaitse-eelarve andis selleks reaal-
se aluse. Kuni 1995. aastani elati sisuliselt peost suhu, rääkimata elementaarsete
vajaduste rahuldamisest. Kui teistel asutustel olid vähemalt funktsioneerivad
hooned, tööruumid ja sisustus – ei olnud kaitseväel algul pea midagi.
Samuti oli Eesti planeerijate võrrandites palju tundmatuid. Partnerriigina pol-
nud meil ligipääsu kõigile vajalikele lähteandmetele ja seepärast tuli juhinduda
NATO ametiisikute ütlustest. Oma Eesti asja ajades NATO mõõdet arvestada pol-
nud kuigi lihtne. Kuid tõsi on ka see, et suurem osa meie planeerijate tööst asus pa-
beril, päriselus oli kaitsevägi ja selle allüksused ikka veel embrüonaalsel tasemel.
Reformimisest rääkides tuli mõista, et reformitakse plaane, mitte juba tehtut.
Riigikaitse arengut pärssis veel üks nähtus. Üks asi on plaan ja teine selle täit-
mine. Plaanide täitmine, ülevaatamine ja korrigeerimine olid paberil kirjas. Aga
paberile võis jääda ka nende teostamine. Kui sellele lisada kõnealuse perioodi prob-
leemid riigikaitse ja kaitseväe juhtimisega, pidevad personalimuutused (pluss iga
uue juhi uued vaated), siis oli pilt omajagu troostitu.
Lisaks ametlikele seisukohtadele oli kohtumistel tunda ka ametnike subjektiiv-
seid seisukohti nii NATO kui ka Eesti poolelt. Objektiivselt mõjutas erinevate ame-
tiisikute vaateid asjaolu, et nii partnerriik Eestil kui ka NATO-l olid oma ohuhin-
nangud. Seetõttu võis mõnigi kord tõdeda, et Eesti tegevus liitumisprotsessis lavee-
ris äärmuste vahel, kus üks pool kavandas (ülejõukäivat) suurearvulist kaitseväge
ning teine pool soovitas paljud asjad jätta NATO ja selle vägede hooleks.
Juhtimine
NATO standardid ja inglise keel ning üle 50 aasta paigalseisu eestikeelse sõjalise
oskussõnavara arengus olid üheks lähtepunktiks kaitseväe juhtimissüsteemi loo-
misel. Kurikuulsat ütlust detailides peituvast kuradist võiks siinkohal mainida po-
sitiivses mõttes. Just see, et kaitseväes võeti aluseks NATO tingmärgid, kaardisüs-
teem, tulejuhtimisühikud, erinevad taktikalise juhtimise mõisted jne, osutusid de-
tailideks, mis aitasid sillutada teed kaitseväe juhtimissüsteemi poole. Taktikalisel
tasandil asjad tasapisi edenesid. Kaitseväe kõrgema juhtimise tasandil aga ei liiku-
nud kõik nii hästi.
NATO enda sõjalise juhtimise struktuuris toimusid sel ajal suured muutused.
Ainuüksi staapide arv vähenes 74-lt 20-ni. Selles muutuvas olukorras seisis kaitse-
väe ees küsimus, kuidas peaks tema juhtimissüsteem ühilduma NATO sõjalise juh-
timissüsteemiga. Vastuseid oleks vaja olnud kohe, kuid partnerriigi staatus tähen-
das ka piiranguid, eriti tundlikes valdkondades. Abiks olid liikmesriigid ning teis-
te riikide nõunikud, kuid tervikuna oli kogu selles võrrandis muutujaid liiga palju.
Konkreetsem oli olukord õhukaitse juhtimissüsteemi valdkonnas.
Planeerimine kui selline oli paljudele veel tundmatu maa. Kaitseplaneerimise
käivitamine sai võimalikuks ikkagi alles siis, kui kaitse-eelarve andis selleks reaal-
se aluse. Kuni 1995. aastani elati sisuliselt peost suhu, rääkimata elementaarsete
vajaduste rahuldamisest. Kui teistel asutustel olid vähemalt funktsioneerivad
hooned, tööruumid ja sisustus – ei olnud kaitseväel algul pea midagi.
Samuti oli Eesti planeerijate võrrandites palju tundmatuid. Partnerriigina pol-
nud meil ligipääsu kõigile vajalikele lähteandmetele ja seepärast tuli juhinduda
NATO ametiisikute ütlustest. Oma Eesti asja ajades NATO mõõdet arvestada pol-
nud kuigi lihtne. Kuid tõsi on ka see, et suurem osa meie planeerijate tööst asus pa-
beril, päriselus oli kaitsevägi ja selle allüksused ikka veel embrüonaalsel tasemel.
Reformimisest rääkides tuli mõista, et reformitakse plaane, mitte juba tehtut.
Riigikaitse arengut pärssis veel üks nähtus. Üks asi on plaan ja teine selle täit-
mine. Plaanide täitmine, ülevaatamine ja korrigeerimine olid paberil kirjas. Aga
paberile võis jääda ka nende teostamine. Kui sellele lisada kõnealuse perioodi prob-
leemid riigikaitse ja kaitseväe juhtimisega, pidevad personalimuutused (pluss iga
uue juhi uued vaated), siis oli pilt omajagu troostitu.
Lisaks ametlikele seisukohtadele oli kohtumistel tunda ka ametnike subjektiiv-
seid seisukohti nii NATO kui ka Eesti poolelt. Objektiivselt mõjutas erinevate ame-
tiisikute vaateid asjaolu, et nii partnerriik Eestil kui ka NATO-l olid oma ohuhin-
nangud. Seetõttu võis mõnigi kord tõdeda, et Eesti tegevus liitumisprotsessis lavee-
ris äärmuste vahel, kus üks pool kavandas (ülejõukäivat) suurearvulist kaitseväge
ning teine pool soovitas paljud asjad jätta NATO ja selle vägede hooleks.
Juhtimine
NATO standardid ja inglise keel ning üle 50 aasta paigalseisu eestikeelse sõjalise
oskussõnavara arengus olid üheks lähtepunktiks kaitseväe juhtimissüsteemi loo-
misel. Kurikuulsat ütlust detailides peituvast kuradist võiks siinkohal mainida po-
sitiivses mõttes. Just see, et kaitseväes võeti aluseks NATO tingmärgid, kaardisüs-
teem, tulejuhtimisühikud, erinevad taktikalise juhtimise mõisted jne, osutusid de-
tailideks, mis aitasid sillutada teed kaitseväe juhtimissüsteemi poole. Taktikalisel
tasandil asjad tasapisi edenesid. Kaitseväe kõrgema juhtimise tasandil aga ei liiku-
nud kõik nii hästi.
NATO enda sõjalise juhtimise struktuuris toimusid sel ajal suured muutused.
Ainuüksi staapide arv vähenes 74-lt 20-ni. Selles muutuvas olukorras seisis kaitse-
väe ees küsimus, kuidas peaks tema juhtimissüsteem ühilduma NATO sõjalise juh-
timissüsteemiga. Vastuseid oleks vaja olnud kohe, kuid partnerriigi staatus tähen-
das ka piiranguid, eriti tundlikes valdkondades. Abiks olid liikmesriigid ning teis-
te riikide nõunikud, kuid tervikuna oli kogu selles võrrandis muutujaid liiga palju.
Konkreetsem oli olukord õhukaitse juhtimissüsteemi valdkonnas.
