Page 2 - nato_web
P. 2
Eesti NATO lugu. 1991–2004
Oma roll NATO standardite ja keele juurutamisel oli Eesti, Leedu ja Läti koos-
tööl. Ühised üksused nagu BALTBAT, BALTRON, Regionaalne Õhuseire Koordi-
natsioonkeskus BALTNETi koosseisus olid väga reaalsed ja toimivad struktuurid.
BALTDEFCOL oli selle positiivse praktika loogiline jätk. Kõigis neis juurutati ing-
lise keel ja NATO standardid meie võimaluste piires heale tasemele.
Eesti kaitseväe PfP üksus
1994. aasta veebruaris tuli mul ootamatult lennata Kopenhaagenisse. Kindral
Einseln andis mulle ülesande esindada teda kohtumisel Taani kaitseväe juhatajaga.
Kindral Jørgen Lyngi peamiseks sõnumiks oli ettepanek Eesti kaitseväele osaleda
koos taanlastega rahuoperatsioonil Bosnias ja Hertsegoviinas. Taani peastaabis oli
tunda pinget ja näha sebimist, mis oli seotud Taani kontingendi tegemistega Balka-
ni poolsaarel. Nad olid esmakordselt lahinguüksusega reaalsel operatsioonil. Taan-
lased tegid ettepaneku teostada Eesti allüksuse väljaõpet koos nendega. Järgmise
aasta märtsis oli ESTPLA-1 juba Taani pataljoni koosseisus UNPROFORi operat-
sioonil Horvaatias. 1996. aastast jätkus koostöö taanlastega NATO vägede (IFOR/
SFOR) koosseisus. Mitmed tollased esimesed rahuvalvajad jätkavad teenistust kait-
seväes, nüüd juba ohvitseridena.
PfP üksus, millest oli juttu olnud erinevates koridorides, asus tegutsema enne,
kui see oli Eesti kaitseväes läbi mõeldud ja plaani pandud. Teisisõnu, tegelik elu
jõudis plaanidest ette. See aga ei tähenda, et arutelud ja vaidlused olid viinud üks-
meelele ning ühistele arusaamadele kaitseväe olemusest ja struktuurist. Loodud
Rahuvalvekompanii muutus peagi Rahuoperatsioonide Keskuseks ja tegeles kaitse-
väe osaluse tagamisega rahvusvahelistes operatsioonides, kuid see struktuuriüksus
jäi ikkagi suuresti eristatuks ülejäänud kaitseväest. Arvestades kaitseväe ohvitseri-
de ja allohvitseride vägagi erinevat ettevalmistust ning seda, et väljaõppestandar-
did erinesid väeositi, oli tervikpilt üpris kirju ning see oli dilemma üks pool. PfP
üksus (tulevikus liikmesriigi panustatav väekontingent) NATO standardite ja kee-
lega kehastas kaitsejõudude dilemma teist poolt. Samas oli ju vaja ühtset, terviklik-
ku kaitseväge. Kuid algse plaani kohaselt ei realiseerunud ka PfP üksus.
Iseseisev kaitse versus kollektiivkaitse
1994. aasta 31. august oli üks Eesti lähiajaloo pöördepunkte – Eesti pinnalt lahku-
sid viimased võõrväed. Kuid see ei tähendanud, et saabus selgus ka kaitseväe aren-
guprobleemidele. Kollektiivkaitse ja iseseisva kaitse küsimused on aruteluteema
siiani, rääkimata perioodist, mil olime NATO partnerriigina n-ö hallis tsoonis.
Oma roll NATO standardite ja keele juurutamisel oli Eesti, Leedu ja Läti koos-
tööl. Ühised üksused nagu BALTBAT, BALTRON, Regionaalne Õhuseire Koordi-
natsioonkeskus BALTNETi koosseisus olid väga reaalsed ja toimivad struktuurid.
BALTDEFCOL oli selle positiivse praktika loogiline jätk. Kõigis neis juurutati ing-
lise keel ja NATO standardid meie võimaluste piires heale tasemele.
Eesti kaitseväe PfP üksus
1994. aasta veebruaris tuli mul ootamatult lennata Kopenhaagenisse. Kindral
Einseln andis mulle ülesande esindada teda kohtumisel Taani kaitseväe juhatajaga.
Kindral Jørgen Lyngi peamiseks sõnumiks oli ettepanek Eesti kaitseväele osaleda
koos taanlastega rahuoperatsioonil Bosnias ja Hertsegoviinas. Taani peastaabis oli
tunda pinget ja näha sebimist, mis oli seotud Taani kontingendi tegemistega Balka-
ni poolsaarel. Nad olid esmakordselt lahinguüksusega reaalsel operatsioonil. Taan-
lased tegid ettepaneku teostada Eesti allüksuse väljaõpet koos nendega. Järgmise
aasta märtsis oli ESTPLA-1 juba Taani pataljoni koosseisus UNPROFORi operat-
sioonil Horvaatias. 1996. aastast jätkus koostöö taanlastega NATO vägede (IFOR/
SFOR) koosseisus. Mitmed tollased esimesed rahuvalvajad jätkavad teenistust kait-
seväes, nüüd juba ohvitseridena.
PfP üksus, millest oli juttu olnud erinevates koridorides, asus tegutsema enne,
kui see oli Eesti kaitseväes läbi mõeldud ja plaani pandud. Teisisõnu, tegelik elu
jõudis plaanidest ette. See aga ei tähenda, et arutelud ja vaidlused olid viinud üks-
meelele ning ühistele arusaamadele kaitseväe olemusest ja struktuurist. Loodud
Rahuvalvekompanii muutus peagi Rahuoperatsioonide Keskuseks ja tegeles kaitse-
väe osaluse tagamisega rahvusvahelistes operatsioonides, kuid see struktuuriüksus
jäi ikkagi suuresti eristatuks ülejäänud kaitseväest. Arvestades kaitseväe ohvitseri-
de ja allohvitseride vägagi erinevat ettevalmistust ning seda, et väljaõppestandar-
did erinesid väeositi, oli tervikpilt üpris kirju ning see oli dilemma üks pool. PfP
üksus (tulevikus liikmesriigi panustatav väekontingent) NATO standardite ja kee-
lega kehastas kaitsejõudude dilemma teist poolt. Samas oli ju vaja ühtset, terviklik-
ku kaitseväge. Kuid algse plaani kohaselt ei realiseerunud ka PfP üksus.
Iseseisev kaitse versus kollektiivkaitse
1994. aasta 31. august oli üks Eesti lähiajaloo pöördepunkte – Eesti pinnalt lahku-
sid viimased võõrväed. Kuid see ei tähendanud, et saabus selgus ka kaitseväe aren-
guprobleemidele. Kollektiivkaitse ja iseseisva kaitse küsimused on aruteluteema
siiani, rääkimata perioodist, mil olime NATO partnerriigina n-ö hallis tsoonis.
