Page 4 - nato_web
P. 4
Eesti NATO lugu. 1991–2004
kaitseväe spetsiifilise ülesandega üksus teiste kõrval. Sellest arusaamine oli kaitse-
ministeeriumis visa edenema.
Arusaamatusi tekitas kindlasti ka see, et kõik NATO riikide sõjaväeatašeed ja
muud nõunikud, kes Eestisse tulid või Eestiga tegelesid, andsid tegelikkuses nõu
omaenda riigi mudelist lähtudes. Seega sõltus kõik sellest, millise riigi esindajaga
keegi oli suhelnud, ning vastavalt lahknesid ka arusaamad sellest, mis on „NATO
soovitused”. Kui Saksa nõustaja ütles „NATO”, siis mõtles ta Saksamaad, ning kui
Briti nõustaja ütles „NATO”, siis mõtles ta Ühendkuningriiki. Vahel jäi ka mulje, et
ükskõik millist ettejuhtuvat välismaalast usaldati kaitseväe arendamist puudutavas
nõuandes rohkem kui oma kaitseväelasi.
Kokkuvõttes võib öelda, et lahkhelid ministeeriumi ja kaitseväe vahel seisnesid
ennekõike üksteisest möödarääkimises. Aeg oli ülimalt intensiivne ja kõikide
nüansside üle riigikaitses ei olnud lihtsalt aega piisava põhjalikkusega arutleda.
Riigikaitselises strateegilises mõtlemises valitses suur segadus, sest vastav tradit-
sioon oli nõukogude perioodil katkenud.
Mis olid lisaks juhtide ettevalmistamisele Teie arvates kaitseväe tegevuse tähtsamad
pidepunktid NATO täisliikmeks saamise teel 1990. aastatel?
Sel teel oli minu arvates viis olulisemat pidepunkti.
1) Laialdane rahvusvaheline koostöö, millega demonstreeriti Balti rahvaste
koostöövõimelist ja -tahtelist kultuuri, mida NATOs teistelegi partneritele eesku-
juks toodi.
2) Kaitsejõudude ülesehitamise käigus loodud kolme Balti riigi ühised struktuu-
rid, nagu BALTBAT, BALTRON, ühine õhuseiresüsteem BALTNET ning eriti oluli-
sena BALTDEFCOL, mis kõik püüdsid järgida NATO standardeid.
3) Rahupartnerlusprogrammi raames toimunud USA juhitud maabumisõppu-
se „Baltic Challenge” toimumine Balti riikides järjestikku kolmel aastal, sealhulgas
1997. aastal Eestis. Sellest kujunes üks olulisemaid operatiivse ja strateegilise tase-
me koostöö harjutusi, mis andis meile selge ettekujutuse liitlaste vastuvõtmiseks
vajalikest protseduuridest ja meie võimalustest.
4) Erinevate kaitseväeliste juhtimistasandite juhtide valiku ja koolituskeskkon-
na loomine. See tähendas alusepanekut kaitseväe juhitavusele, mis oli ülimalt olu-
line ka Eesti kaitseväe NATOga ühildumise seisukohast.
5) Kaitseväe sõjaaja struktuuri jaoks üksusepõhise väljaõppesüsteemi loomine
ajateenistuses, mis NATO seisukohast vaadates andis meie kaitseväele tõsiselt-
võetavuse.
Suurim puudujääk 1990. aastatel oli riigikaitse tervikliku juhtimissüsteemi loo-
mise ebaõnnestumine osalt objektiivsetel, osalt ka subjektiivsetel põhjustel. Kui
meil oleks see õnnestunud, oleksime juba kümnendi lõpuks saavutanud suurema
valmisoleku NATOga liitumise jaoks.
kaitseväe spetsiifilise ülesandega üksus teiste kõrval. Sellest arusaamine oli kaitse-
ministeeriumis visa edenema.
Arusaamatusi tekitas kindlasti ka see, et kõik NATO riikide sõjaväeatašeed ja
muud nõunikud, kes Eestisse tulid või Eestiga tegelesid, andsid tegelikkuses nõu
omaenda riigi mudelist lähtudes. Seega sõltus kõik sellest, millise riigi esindajaga
keegi oli suhelnud, ning vastavalt lahknesid ka arusaamad sellest, mis on „NATO
soovitused”. Kui Saksa nõustaja ütles „NATO”, siis mõtles ta Saksamaad, ning kui
Briti nõustaja ütles „NATO”, siis mõtles ta Ühendkuningriiki. Vahel jäi ka mulje, et
ükskõik millist ettejuhtuvat välismaalast usaldati kaitseväe arendamist puudutavas
nõuandes rohkem kui oma kaitseväelasi.
Kokkuvõttes võib öelda, et lahkhelid ministeeriumi ja kaitseväe vahel seisnesid
ennekõike üksteisest möödarääkimises. Aeg oli ülimalt intensiivne ja kõikide
nüansside üle riigikaitses ei olnud lihtsalt aega piisava põhjalikkusega arutleda.
Riigikaitselises strateegilises mõtlemises valitses suur segadus, sest vastav tradit-
sioon oli nõukogude perioodil katkenud.
Mis olid lisaks juhtide ettevalmistamisele Teie arvates kaitseväe tegevuse tähtsamad
pidepunktid NATO täisliikmeks saamise teel 1990. aastatel?
Sel teel oli minu arvates viis olulisemat pidepunkti.
1) Laialdane rahvusvaheline koostöö, millega demonstreeriti Balti rahvaste
koostöövõimelist ja -tahtelist kultuuri, mida NATOs teistelegi partneritele eesku-
juks toodi.
2) Kaitsejõudude ülesehitamise käigus loodud kolme Balti riigi ühised struktuu-
rid, nagu BALTBAT, BALTRON, ühine õhuseiresüsteem BALTNET ning eriti oluli-
sena BALTDEFCOL, mis kõik püüdsid järgida NATO standardeid.
3) Rahupartnerlusprogrammi raames toimunud USA juhitud maabumisõppu-
se „Baltic Challenge” toimumine Balti riikides järjestikku kolmel aastal, sealhulgas
1997. aastal Eestis. Sellest kujunes üks olulisemaid operatiivse ja strateegilise tase-
me koostöö harjutusi, mis andis meile selge ettekujutuse liitlaste vastuvõtmiseks
vajalikest protseduuridest ja meie võimalustest.
4) Erinevate kaitseväeliste juhtimistasandite juhtide valiku ja koolituskeskkon-
na loomine. See tähendas alusepanekut kaitseväe juhitavusele, mis oli ülimalt olu-
line ka Eesti kaitseväe NATOga ühildumise seisukohast.
5) Kaitseväe sõjaaja struktuuri jaoks üksusepõhise väljaõppesüsteemi loomine
ajateenistuses, mis NATO seisukohast vaadates andis meie kaitseväele tõsiselt-
võetavuse.
Suurim puudujääk 1990. aastatel oli riigikaitse tervikliku juhtimissüsteemi loo-
mise ebaõnnestumine osalt objektiivsetel, osalt ka subjektiivsetel põhjustel. Kui
meil oleks see õnnestunud, oleksime juba kümnendi lõpuks saavutanud suurema
valmisoleku NATOga liitumise jaoks.
