Page 2 - nato_web
P. 2
Eesti NATO lugu. 1991–2004
ja osalesid väljaõppes väga efektiivsete instruktoritena. Rolli mängis kindlasti
vennasrahva keeleline ja kultuuriline lähedus, samuti aga ka Soome teada-tuntud
sõjaline tublidus Teises maailmasõjas.
1993. aastal juhtus, et KJPSi koosolekul kerkis küsimus, kuhu paigutada USA
sõjaväeliste kontaktide programmi raames Eestisse saabunud Marylandi rahvus-
kaardi sidemeeskond. Kaitseliit leidis sobivad ruumid ning sellest sai alguse Kaitse-
liidu tihe suhtlus USA Marylandi osariigi rahvuskaardiga. Alguses seisnes see vas-
tastikuste tutvumisvisiitide tegemises. 1995. aastal algas koolituste ja õppuste prog-
ramm, mis jätkub ka tänapäeval. Taani kodukaitseorganisatsiooniga tekkisid laial-
dased koostöökontaktid samuti alates 1995. aastast. Mäletan tol aastal toimunud
Taani-visiiti Kaitseliidu ülemana. Kaitseliidu rahalised võimalused olid nii piiratud,
et Taani kodukaitse ülema külastamine tema kutsel oleks ära jäänud, kui üks vaba-
tahtlik kaitseliitlane oma vahenditest ei oleks ülemale lennukipiletit ostnud. Päeva-
rahade maksmiseks samuti raha puudus ja jäi vaid loota, et ehk võõrustajad anna-
vad ka süüa. Andsidki. Taani abi Kaitseliidule on olnud tõesti märkimisväärne –
näiteks Kaitseliidu kool Alul on peamiselt Taani rahadega korda tehtud, lisaks palju
muudki.
Kaitseliidul oli oluline rahvusvaheline koostöö ka Läti ja Leeduga. See tugines
1993. aastal Tartus sõlmitud Balti kaitseliitude vahelisele koostööleppele, olin selle
algataja ja üks kolmest allkirjastajast. Selle lepingu alusel vahetasime väljaõppein-
fot, tegime piiriäärsete üksustega ühisõppusi jmt. Koostöö oli tihe, selle eesmärk oli
ennekõike meie oma kolme riigi ühine kaitsmine, vajadusel üksteise eest välja
astumine. Arvasime, et kui me oma kodumaa kaitsmist tõsiselt võtame, on see
NATO-le signaal, et meiega saab arvestada.
1993. aastal polnud ju veel mingisugustki garantiid või signaali, et meist peagi
NATO liikmesriigid võiksid saada. Kunagi ja võib-olla, ent see kõik rippus alles
õhus ning sestap oli ülioluline, et me kolmekesi endid ise aitaksime. BALTBATi
loomine oli juba kindlalt NATOga operatsioonidel koostöövõimelisuse saavutami-
se huvides. Ent ka koostöö soomlastega viis meid ilmselgelt NATO poole, ehkki
selle üle tekkis hiljem ministeeriumiga ja vähesel määral ka kaitseväe sees hulk te-
ravaid vaidlusi. Justkui oleks valik NATO ja mitte-NATO vahel! Pelk fakt, et
Soome pole ametlikult NATO liige, näis mõnele veenev argument, et koostöö
Soomega ei ole prioriteetne. Ei võetud märgata, et Soome kaitseväe toimimine ühil-
dub palju rohkem NATOga kui mitme hiljuti liitunud ja nime poolest NATO riigi
omad. Olen veendunud, et paljude Eesti ohvitseride ja allohvitseride võimalus saada
ettevalmistus just Soomes oli olulise tähtsusega kaitseväe arengus tervikuna. Nende
kaudu kandus ka Eestisse Soomele iseloomulikku tõsimeelsust ja põhjalikkust suh-
tumises riigikaitsesse üldiselt ning oma teenistusse iga üksiku sõjaväelase tasandil.
Eraldi väärib väljatoomist Soome nn Viro-projekt, mis oli suunatud just Eesti
kaitseväe üldisele arendamisele ja andis sellele 1990. aastate lõpuks märkimisväärse
kiirenduse.
ja osalesid väljaõppes väga efektiivsete instruktoritena. Rolli mängis kindlasti
vennasrahva keeleline ja kultuuriline lähedus, samuti aga ka Soome teada-tuntud
sõjaline tublidus Teises maailmasõjas.
1993. aastal juhtus, et KJPSi koosolekul kerkis küsimus, kuhu paigutada USA
sõjaväeliste kontaktide programmi raames Eestisse saabunud Marylandi rahvus-
kaardi sidemeeskond. Kaitseliit leidis sobivad ruumid ning sellest sai alguse Kaitse-
liidu tihe suhtlus USA Marylandi osariigi rahvuskaardiga. Alguses seisnes see vas-
tastikuste tutvumisvisiitide tegemises. 1995. aastal algas koolituste ja õppuste prog-
ramm, mis jätkub ka tänapäeval. Taani kodukaitseorganisatsiooniga tekkisid laial-
dased koostöökontaktid samuti alates 1995. aastast. Mäletan tol aastal toimunud
Taani-visiiti Kaitseliidu ülemana. Kaitseliidu rahalised võimalused olid nii piiratud,
et Taani kodukaitse ülema külastamine tema kutsel oleks ära jäänud, kui üks vaba-
tahtlik kaitseliitlane oma vahenditest ei oleks ülemale lennukipiletit ostnud. Päeva-
rahade maksmiseks samuti raha puudus ja jäi vaid loota, et ehk võõrustajad anna-
vad ka süüa. Andsidki. Taani abi Kaitseliidule on olnud tõesti märkimisväärne –
näiteks Kaitseliidu kool Alul on peamiselt Taani rahadega korda tehtud, lisaks palju
muudki.
Kaitseliidul oli oluline rahvusvaheline koostöö ka Läti ja Leeduga. See tugines
1993. aastal Tartus sõlmitud Balti kaitseliitude vahelisele koostööleppele, olin selle
algataja ja üks kolmest allkirjastajast. Selle lepingu alusel vahetasime väljaõppein-
fot, tegime piiriäärsete üksustega ühisõppusi jmt. Koostöö oli tihe, selle eesmärk oli
ennekõike meie oma kolme riigi ühine kaitsmine, vajadusel üksteise eest välja
astumine. Arvasime, et kui me oma kodumaa kaitsmist tõsiselt võtame, on see
NATO-le signaal, et meiega saab arvestada.
1993. aastal polnud ju veel mingisugustki garantiid või signaali, et meist peagi
NATO liikmesriigid võiksid saada. Kunagi ja võib-olla, ent see kõik rippus alles
õhus ning sestap oli ülioluline, et me kolmekesi endid ise aitaksime. BALTBATi
loomine oli juba kindlalt NATOga operatsioonidel koostöövõimelisuse saavutami-
se huvides. Ent ka koostöö soomlastega viis meid ilmselgelt NATO poole, ehkki
selle üle tekkis hiljem ministeeriumiga ja vähesel määral ka kaitseväe sees hulk te-
ravaid vaidlusi. Justkui oleks valik NATO ja mitte-NATO vahel! Pelk fakt, et
Soome pole ametlikult NATO liige, näis mõnele veenev argument, et koostöö
Soomega ei ole prioriteetne. Ei võetud märgata, et Soome kaitseväe toimimine ühil-
dub palju rohkem NATOga kui mitme hiljuti liitunud ja nime poolest NATO riigi
omad. Olen veendunud, et paljude Eesti ohvitseride ja allohvitseride võimalus saada
ettevalmistus just Soomes oli olulise tähtsusega kaitseväe arengus tervikuna. Nende
kaudu kandus ka Eestisse Soomele iseloomulikku tõsimeelsust ja põhjalikkust suh-
tumises riigikaitsesse üldiselt ning oma teenistusse iga üksiku sõjaväelase tasandil.
Eraldi väärib väljatoomist Soome nn Viro-projekt, mis oli suunatud just Eesti
kaitseväe üldisele arendamisele ja andis sellele 1990. aastate lõpuks märkimisväärse
kiirenduse.
