Page 3 - nato_web
P. 3
Intervjuu Johannes Kerdiga
Kas kaitseväe ja kaitseministeeriumi arusaamad NATOga liitumisest olid omavahel
kooskõlas sel ajal, kui Teie olite kaitseväe juhataja?
Arvan, et tuleks alustada NATO soovitustest, mis meie liitumisettevalmistusi suu-
nasid ja mida niihästi Eesti kaitseväelased kui ka ministeeriumi esindajad järgida
üritasid. NATO kui selline oli just tol perioodil ise kiiresti muutumas varasemast
puhtsõjalisest kaitsealliansist pigem julgeolekupoliitilise suunitlusega organisat-
siooniks. Lihtne tõsiasi, mida tol ajal ei suudetud või ei tahetud märgata, oli see, et
NATO poliitiline tasand (kellega suhtles ministeerium) ning NATO sõjaline ta-
sand (kellega suhtles kaitsevägi) andsid üsna erinevaid soovitusi. Ning siit tulid
suuresti ka lahkhelid ministeeriumi ja staabi vahel – kumbki pool lähtus oma aru-
saamadest selle kohta, mida NATO meilt väidetavalt ootab. Minu jaoks oli oluline
signaalide andja tollane NATO Euroopa vägede ülemjuhataja (SACEUR), kindral
Wesley Clark. Mäletan üht õhtusööki 1997. aasta suvel Paslepas, kui kindral Clark,
kes oli Eestis visiidil, president Meri juuresolekul ütles – mälu järgi tsiteerides –, et
NATO riikide relvajõud on kõige suuremad ja moodsamad maailmas. Eestilt kui
võimalikult NATO uuelt liikmelt ei oodata niivõrd ühtegi uut pataljoni, brigaadi
ega diviisi NATO koosseisu, kuivõrd seda, et Eesti suudab tagada oma riigisisese
stabiilsuse ning heanaaberlikud ja stabiilsed suhted oma naabritega; kuidas te seda
teete, on teie endi asi. See oli ratsionaalse sõjaväelase jutt. Poliitilisel tasandil tuli
aga teemaks lipu lehvitamine ja riikide „võrdväärne panustamine” missioonidesse,
tol perioodil eelkõige Balkani poolsaarel.
Seda ülesehitavat kodutööd, mida Eesti NATOga liitumise jaoks pidi kaitsevägi
tegema, poliitiline tasand paraku sügavuti ei adunud. Hädasti oli vaja kasarmuid ja
muud infrastruktuuri kaitseväelastele tänapäevaste elu- ja väljaõppetingimuste ta-
gamiseks. Kaitseministeeriumiga oli tihti raske sellest kõnelda. Väga palju sõltus
küll ka isikutest, kes parasjagu otsustamise juures olid. Minu kaitseväe juhatajaks
oleku ajal põhjustas lahkhelisid näiteks sõjakooli loomine – oli ilmselge, et need
kuus-seitse ohvitseri, kes riigikaitse akadeemiast igal aastal kaitseväkke antakse,
on vaid köömes selle kõrval, mida kaitseväel tegelikkuses tarvis on, et üldse edasi
liikuda. Teine vaidlusi tekitanud teema oli tudengite kaitseteenistuskohuse täitmi-
ne ajateenistuse kaudu – see ei olnud poliitiliselt populaarne teema. Niihästi sõja-
kooli loomine (samas muidugi ka lahingukooli edasi arendamine!) kui ka üliõpi-
laste kaasamine ajateenistusse olid aga seotud 1990. aastatel minu jaoks keskse tee-
maga: juhtide valik ja ettevalmistamine. See oli minu prioriteet niihästi Kaitseliidu
ülemana kui ka kaitseväe juhatajana.
Need näivad esmapilgul võib-olla NATO-kauged teemad, ent NATOga liitumi-
seks oli oluline omada siiski korralikke, kõikidel tasanditel hästi juhitud kaitsejõu-
dusid. Siin oli kaitseväe ja kaitseministeeriumi vahel arusaamatusi. Üks näide:
BALTBATi loomisega hakkas ministeerium seda toetama ebaproportsionaalselt
kui kaitseväe tähtsaimat osa ning see kajastus ressursside jaotuses. See ei sobi-
nud kaitseväele, sest kaitseväe juhataja jaoks oli Rahuoperatsioonide Keskus üks
Kas kaitseväe ja kaitseministeeriumi arusaamad NATOga liitumisest olid omavahel
kooskõlas sel ajal, kui Teie olite kaitseväe juhataja?
Arvan, et tuleks alustada NATO soovitustest, mis meie liitumisettevalmistusi suu-
nasid ja mida niihästi Eesti kaitseväelased kui ka ministeeriumi esindajad järgida
üritasid. NATO kui selline oli just tol perioodil ise kiiresti muutumas varasemast
puhtsõjalisest kaitsealliansist pigem julgeolekupoliitilise suunitlusega organisat-
siooniks. Lihtne tõsiasi, mida tol ajal ei suudetud või ei tahetud märgata, oli see, et
NATO poliitiline tasand (kellega suhtles ministeerium) ning NATO sõjaline ta-
sand (kellega suhtles kaitsevägi) andsid üsna erinevaid soovitusi. Ning siit tulid
suuresti ka lahkhelid ministeeriumi ja staabi vahel – kumbki pool lähtus oma aru-
saamadest selle kohta, mida NATO meilt väidetavalt ootab. Minu jaoks oli oluline
signaalide andja tollane NATO Euroopa vägede ülemjuhataja (SACEUR), kindral
Wesley Clark. Mäletan üht õhtusööki 1997. aasta suvel Paslepas, kui kindral Clark,
kes oli Eestis visiidil, president Meri juuresolekul ütles – mälu järgi tsiteerides –, et
NATO riikide relvajõud on kõige suuremad ja moodsamad maailmas. Eestilt kui
võimalikult NATO uuelt liikmelt ei oodata niivõrd ühtegi uut pataljoni, brigaadi
ega diviisi NATO koosseisu, kuivõrd seda, et Eesti suudab tagada oma riigisisese
stabiilsuse ning heanaaberlikud ja stabiilsed suhted oma naabritega; kuidas te seda
teete, on teie endi asi. See oli ratsionaalse sõjaväelase jutt. Poliitilisel tasandil tuli
aga teemaks lipu lehvitamine ja riikide „võrdväärne panustamine” missioonidesse,
tol perioodil eelkõige Balkani poolsaarel.
Seda ülesehitavat kodutööd, mida Eesti NATOga liitumise jaoks pidi kaitsevägi
tegema, poliitiline tasand paraku sügavuti ei adunud. Hädasti oli vaja kasarmuid ja
muud infrastruktuuri kaitseväelastele tänapäevaste elu- ja väljaõppetingimuste ta-
gamiseks. Kaitseministeeriumiga oli tihti raske sellest kõnelda. Väga palju sõltus
küll ka isikutest, kes parasjagu otsustamise juures olid. Minu kaitseväe juhatajaks
oleku ajal põhjustas lahkhelisid näiteks sõjakooli loomine – oli ilmselge, et need
kuus-seitse ohvitseri, kes riigikaitse akadeemiast igal aastal kaitseväkke antakse,
on vaid köömes selle kõrval, mida kaitseväel tegelikkuses tarvis on, et üldse edasi
liikuda. Teine vaidlusi tekitanud teema oli tudengite kaitseteenistuskohuse täitmi-
ne ajateenistuse kaudu – see ei olnud poliitiliselt populaarne teema. Niihästi sõja-
kooli loomine (samas muidugi ka lahingukooli edasi arendamine!) kui ka üliõpi-
laste kaasamine ajateenistusse olid aga seotud 1990. aastatel minu jaoks keskse tee-
maga: juhtide valik ja ettevalmistamine. See oli minu prioriteet niihästi Kaitseliidu
ülemana kui ka kaitseväe juhatajana.
Need näivad esmapilgul võib-olla NATO-kauged teemad, ent NATOga liitumi-
seks oli oluline omada siiski korralikke, kõikidel tasanditel hästi juhitud kaitsejõu-
dusid. Siin oli kaitseväe ja kaitseministeeriumi vahel arusaamatusi. Üks näide:
BALTBATi loomisega hakkas ministeerium seda toetama ebaproportsionaalselt
kui kaitseväe tähtsaimat osa ning see kajastus ressursside jaotuses. See ei sobi-
nud kaitseväele, sest kaitseväe juhataja jaoks oli Rahuoperatsioonide Keskus üks
