Page 6 - nato_web
P. 6
Eesti NATO lugu. 1991–2004
Mida poleks mõistlik korrata
Tagantjärele tarkusena manitsen end tihti kannatamatuse eest. Meil kaitseminis-
teeriumis oli kiire, me väärtustasime aega. Siiski tormasime vahel ehk liiast. Kõik
võtab oma aja. Eelkõige meeste kujunemine ohvitserideks või asjatundjateks. Maja
sees oskasin seda aega anda. Majast väljas nõudsin liig tihti teostamatut. Seda
enam, et tingimustes, kus mu õigus nõudagi oli väga tõsiselt küsitav. Ministeeriu-
mi ja peastaabi vastuolud ei sündinud tol korral isiksuste tasandil, nad kasvasid sel-
listeks. See oli tingitud mõlema piiratud võimekusest. Tahtmine oli suurem kui
suutlikkus ideid ja nõudeid rakendada. NATOsse saamise alusmüürgi laoti eel-
kõige meie unelmates. Saavutuste kirjeldamise hetkel oli neil tegelikkusega vaid
väga kaudne seos.
Tagantjärele tahan vabandada mõlema kaitseväe juhatajaks olnud kindrali ees,
et ma neid piisavalt ei mõistnud ega aidanud. Ministeerium joonistas pildi, tihti
mitu korraga, nemad pidid kujundama reaalmaastikku neile vastavaks. Aga ohvit-
serkond, kellele toetuda, oli alles kujunemisjärgus. Ka nemad vajasid aega. Lisaks
kohanemisvõimet.
Aga kõige enam pean vabandama nende emade ja isade, poegade ja tütarde ees,
kes jäid ilma tähtsaimast – lähedase elust. Usun, et ükski tollel ajal riigikaitsega
seotud juhtidest ei saa iialgi teha küllalt, et ta võiks häbita tagasi vaadata Kurkse
tragöödiale. Ma ei räägi süüst, räägin vastutusest alles kujunemisjärgus olnud süs-
teemi eest. Mul on tänaseni häbi, et poliitiline mäng ei võimaldanud mul oma vas-
tutuse määra ministriametist tagasiastumise kaudu kanda.
Mis läks korda
Riigikaitse sai alusmüüri. Nii kontseptuaalsel kui ka täitev-korraldaval tasandil.
Ministeerium kujunes mõtlemis- ja mõistmisvõimeliseks meeskonnaks. Meie hul-
gast tõusis säravaid ja lausa eredaid tähti, aga tulemus sündis siiski ühistööna.
Kaitsepoliitika põhisuundade koostamise käigus saavutati laiapõhjaline ükstei-
semõistmine nii koduste poliitiliste jõudude kui ka rahvusvaheliste partneritega.
Usun selle olevat ühe Eesti riigikaitselise mõtte arengu eduloo. Dokument ei kuju-
tanud endast „maailma imet”, aga andis võimaluse teha eesmärgistatud tööd,
kulutamata aega ja energiat lobisemisele.
Päev-päevalt, tund-tunnilt kasvasid teadmised ja oskused kollektiivse julgeole-
kusüsteemi olemuse mõistmisel. Tuleb tunnistada, et vahel kirjutasime kui ole-
masolevast ka sellest, mis alles homme teoks sai. Aga me ei kuritarvitanud usal-
dust. Kaitsealase koostöö lepingud pea kõigi NATO liikmesriikidega tagasid Eesti
tõsiseltvõetavuse vastutuse jagamise poole püüdleva partnerina.
Mida poleks mõistlik korrata
Tagantjärele tarkusena manitsen end tihti kannatamatuse eest. Meil kaitseminis-
teeriumis oli kiire, me väärtustasime aega. Siiski tormasime vahel ehk liiast. Kõik
võtab oma aja. Eelkõige meeste kujunemine ohvitserideks või asjatundjateks. Maja
sees oskasin seda aega anda. Majast väljas nõudsin liig tihti teostamatut. Seda
enam, et tingimustes, kus mu õigus nõudagi oli väga tõsiselt küsitav. Ministeeriu-
mi ja peastaabi vastuolud ei sündinud tol korral isiksuste tasandil, nad kasvasid sel-
listeks. See oli tingitud mõlema piiratud võimekusest. Tahtmine oli suurem kui
suutlikkus ideid ja nõudeid rakendada. NATOsse saamise alusmüürgi laoti eel-
kõige meie unelmates. Saavutuste kirjeldamise hetkel oli neil tegelikkusega vaid
väga kaudne seos.
Tagantjärele tahan vabandada mõlema kaitseväe juhatajaks olnud kindrali ees,
et ma neid piisavalt ei mõistnud ega aidanud. Ministeerium joonistas pildi, tihti
mitu korraga, nemad pidid kujundama reaalmaastikku neile vastavaks. Aga ohvit-
serkond, kellele toetuda, oli alles kujunemisjärgus. Ka nemad vajasid aega. Lisaks
kohanemisvõimet.
Aga kõige enam pean vabandama nende emade ja isade, poegade ja tütarde ees,
kes jäid ilma tähtsaimast – lähedase elust. Usun, et ükski tollel ajal riigikaitsega
seotud juhtidest ei saa iialgi teha küllalt, et ta võiks häbita tagasi vaadata Kurkse
tragöödiale. Ma ei räägi süüst, räägin vastutusest alles kujunemisjärgus olnud süs-
teemi eest. Mul on tänaseni häbi, et poliitiline mäng ei võimaldanud mul oma vas-
tutuse määra ministriametist tagasiastumise kaudu kanda.
Mis läks korda
Riigikaitse sai alusmüüri. Nii kontseptuaalsel kui ka täitev-korraldaval tasandil.
Ministeerium kujunes mõtlemis- ja mõistmisvõimeliseks meeskonnaks. Meie hul-
gast tõusis säravaid ja lausa eredaid tähti, aga tulemus sündis siiski ühistööna.
Kaitsepoliitika põhisuundade koostamise käigus saavutati laiapõhjaline ükstei-
semõistmine nii koduste poliitiliste jõudude kui ka rahvusvaheliste partneritega.
Usun selle olevat ühe Eesti riigikaitselise mõtte arengu eduloo. Dokument ei kuju-
tanud endast „maailma imet”, aga andis võimaluse teha eesmärgistatud tööd,
kulutamata aega ja energiat lobisemisele.
Päev-päevalt, tund-tunnilt kasvasid teadmised ja oskused kollektiivse julgeole-
kusüsteemi olemuse mõistmisel. Tuleb tunnistada, et vahel kirjutasime kui ole-
masolevast ka sellest, mis alles homme teoks sai. Aga me ei kuritarvitanud usal-
dust. Kaitsealase koostöö lepingud pea kõigi NATO liikmesriikidega tagasid Eesti
tõsiseltvõetavuse vastutuse jagamise poole püüdleva partnerina.
