Page 3 - nato_web
P. 3
Ei millestki NATO lävepakule
kuuluvad üksused. Selles väitluses väikeriigi kaitsevõime vajalikkuse või mõttetu-
se üle polnud midagi uut ega Eestile ainuomast, aga edasiminekuks oli tarvis lepet.
Võimalikult laiapõhjalist.
Taasiseseisvumisaja esimeseks riigikaitset kontseptuaalselt korrastavaks doku-
mendiks sai „Eesti riigi kaitsepoliitika põhisuunad”. Dokumendi koostamisele
asuti 1995. aasta mais, tuginedes varasemate ministrite töö tulemustele. Doku-
mendi põhimõttelised seisukohad kiitis Vabariigi Valitsus heaks veebruaris 1996,
kuid ministeerium otsustas Riigikogusse ruttamise asemel korraldada laiema aru-
telu. Teksti parendamisse kaasati parlamendifraktsioonide esindajad, ülikoolide
rektoraadid ja üliõpilasesindused, sõjaajalooga tegelevate ühenduste liikmed –
nende hulgas ka Vabadussõjas osalenud, kultuuriringkondade arvamusliidrid, kel-
le mõtteselgus oli viinud iseseisvuse taastamisele, endised ministrid, Sir Garry
Johnsoni poolt juhitud rahvusvaheline nõustajate grupp jt väliseksperdid.
Põhisuunad kinnitas Riigikogu 7. mail 1996 ühegi vastuhääleta. Esimest korda
hääletas Riigikogu NATOga ühinemise poolt,3 sätestades, et eesmärgi saavuta-
miseks tuleb rakendada kogu riiklik tahe. Põhisuundades heaks kiidetud seisu-
kohad said järgnevalt aluseks kogu liitumist taotlevale ja lõimumist kindlustavale
tegevusele.
Juhtimise korraldamine jätkusuutlikuks
Kaitsesüsteemi toimimise eelduseks on käsuliinide austamine, mis avatud ühis-
konnas saab toimida vaid selge otsustamismehhanismi kaudu. Peab olema üheselt
teada, kes, millal ja miks osalesid otsustamisel ja seeläbi kannavad ka vastutust.
Institutsioone, kellel on ideede hindamiseks küll põhiseaduslik pädevus, kuid
puudub sisuline võimekus kanda vastutust idee rakendamise eest, ei saa ega tohi
kaasata täitev-korraldavate või siis lausa operatiivotsuste vastuvõtmisse.
Nende tõdemuste laiapõhjaliseks aktsepteerimiseks jäi ühest valitsemistsüklist
väheks. Püüd NATOsse aitas selguse saabumisele kaasa, aga kuni põhiseaduse
muudatuseni aastal 2011 uskusid paljud liidrid, et näilisusest on tegelikkuse asen-
damiseks küll.
Haritud ohvitserkonna loomine
Alates 1997. aastast hakkasime rääkima vajadusest kasvatada kaitsevägi tarkväeks.
Selle mõttelaadi toel toimivad täna nii Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste süsteem
kui ka Balti Kaitsekolledž. Pean mõlemat Eesti NATO võimekuse nurgakivideks.
3 „Eesti eesmärgiks on saada Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) ning Lääne-Euroopa
Liidu (WEU) täisliikmeks.” – Eesti riigi kaitsepoliitika põhisuundade heakskiitmine. https://www.
riigiteataja.ee/akt/13009161. – Toimetaja.
kuuluvad üksused. Selles väitluses väikeriigi kaitsevõime vajalikkuse või mõttetu-
se üle polnud midagi uut ega Eestile ainuomast, aga edasiminekuks oli tarvis lepet.
Võimalikult laiapõhjalist.
Taasiseseisvumisaja esimeseks riigikaitset kontseptuaalselt korrastavaks doku-
mendiks sai „Eesti riigi kaitsepoliitika põhisuunad”. Dokumendi koostamisele
asuti 1995. aasta mais, tuginedes varasemate ministrite töö tulemustele. Doku-
mendi põhimõttelised seisukohad kiitis Vabariigi Valitsus heaks veebruaris 1996,
kuid ministeerium otsustas Riigikogusse ruttamise asemel korraldada laiema aru-
telu. Teksti parendamisse kaasati parlamendifraktsioonide esindajad, ülikoolide
rektoraadid ja üliõpilasesindused, sõjaajalooga tegelevate ühenduste liikmed –
nende hulgas ka Vabadussõjas osalenud, kultuuriringkondade arvamusliidrid, kel-
le mõtteselgus oli viinud iseseisvuse taastamisele, endised ministrid, Sir Garry
Johnsoni poolt juhitud rahvusvaheline nõustajate grupp jt väliseksperdid.
Põhisuunad kinnitas Riigikogu 7. mail 1996 ühegi vastuhääleta. Esimest korda
hääletas Riigikogu NATOga ühinemise poolt,3 sätestades, et eesmärgi saavuta-
miseks tuleb rakendada kogu riiklik tahe. Põhisuundades heaks kiidetud seisu-
kohad said järgnevalt aluseks kogu liitumist taotlevale ja lõimumist kindlustavale
tegevusele.
Juhtimise korraldamine jätkusuutlikuks
Kaitsesüsteemi toimimise eelduseks on käsuliinide austamine, mis avatud ühis-
konnas saab toimida vaid selge otsustamismehhanismi kaudu. Peab olema üheselt
teada, kes, millal ja miks osalesid otsustamisel ja seeläbi kannavad ka vastutust.
Institutsioone, kellel on ideede hindamiseks küll põhiseaduslik pädevus, kuid
puudub sisuline võimekus kanda vastutust idee rakendamise eest, ei saa ega tohi
kaasata täitev-korraldavate või siis lausa operatiivotsuste vastuvõtmisse.
Nende tõdemuste laiapõhjaliseks aktsepteerimiseks jäi ühest valitsemistsüklist
väheks. Püüd NATOsse aitas selguse saabumisele kaasa, aga kuni põhiseaduse
muudatuseni aastal 2011 uskusid paljud liidrid, et näilisusest on tegelikkuse asen-
damiseks küll.
Haritud ohvitserkonna loomine
Alates 1997. aastast hakkasime rääkima vajadusest kasvatada kaitsevägi tarkväeks.
Selle mõttelaadi toel toimivad täna nii Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste süsteem
kui ka Balti Kaitsekolledž. Pean mõlemat Eesti NATO võimekuse nurgakivideks.
3 „Eesti eesmärgiks on saada Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) ning Lääne-Euroopa
Liidu (WEU) täisliikmeks.” – Eesti riigi kaitsepoliitika põhisuundade heakskiitmine. https://www.
riigiteataja.ee/akt/13009161. – Toimetaja.
